Tegumood

Tegumood (ingl k grammatical voice) on verbi grammatiline kategooria, mis väljendab lause semantiliste rollide seost lauseliikmetega (Zúñiga, Kittilä 2019: 4). See tähendab, et erinevad tegumoed võimaldavad lauses varieerida, kes, kelle suhtes ja mida tegi.

Eesti keeles on kaks grammatilist tegumoodi: aktiiv ja passiiv (Erelt 2017: 209). Aktiiv on markeerimata "tavapärane" variant, kus lause agent – lause osaline, kes midagi teeb – kattub lause subjektiga. Näiteks lauses Üliõpilane loeb raamatut on üliõpilane nii agent kui ka subjekt, samas kui raamat on semantiliselt patsient (see, kellega midagi tehakse) ja grammatiliselt objekt. Sama lause passiivi variandis Raamat on loetud on raamat semantiliselt ikka patsient, kuid grammatiliselt subjekt.

Täiendavalt on eesti keeles võimalik eristada passiivi ja impersonaali ehk umbisikulist tegumoodi. Kui traditsiooniline passiiv vahetab ära lause semantilise patsiendi grammatilise rolli (subjektist objektiks), siis impersonaali puhul ei olegi lauses subjekti (Raamatut loetakse – raamatut on grammatiliselt objekt, semantiliselt patsient). (Erelt 2017: 209–210)

Lisaks aktiivile ja passiivile esineb eesti keeles teataval määral ka kausatiiv. Kausatiivi puhul lisandub lausesse veel üks agent, kes mõjutab teist agenti midagi tegema (Zúñiga, Kittilä 2019: 15). Grammatilise kausatiivi tunnus on -ta-, nt sulama -> sulatama (= midagi sulama panema) (Erelt 2017: 233). Selle tuletuse produktiivsus on siiski piiratud ning enamasti kasutatakse kausatiivsuse väljendamiseks perifrastilisi konstruktsioone, nagu teha paluma, tegema panema, teha laskma (Erelt 2017: 236) (Õppejõud pani üliõpilase raamatut lugema, aga mitte Õppejõud *lugetas üliõpilast). Selliste konstruktsioonide puhul ei ole tegemist kausatiivi kui grammatilise tegumoega.

Kausatiivi vastand on antikausatiiv, kus lauses puudub agent täielikult (Zúñiga, Kittilä 2019: 41). Antikausatiivsus kattub osaliselt eesti keele passiivi ja impersonaaliga (nt ei passiivses lauses Raamat on loetud ega impersonaalses lauses Raamatut loetakse pole agenti). Vähestes maailma keeltes, euroopa keeltest ainsana baski keeles, esineb ka antipassiiv (Polinsky 2013), kus semantiline agent ja grammatiline subjekt kattuvad, kuid semantiline patsient ei vasta grammatilisele objektile (Zúñiga, Kittilä 2019: 103). Eesti keeles ei ole antipassiivi moodustamine võimalik.

Kasutatud allikad

EKG 1993 = Eesti keele grammatika 1993. Peatoimetaja Mati Erelt. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

Erelt, Mati 2017. Öeldis. – Eesti keele süntaks. Mati Erelt, Helle Metslang (toim.). Tartu Ülikooli Kirjastus.

Polinsky, Maria 2013. Antipassive Constructions. – World Atlas of Language Structures Online. Matthew S. Dryer, Martin Haspelmath (Eds.). Leipzig: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology.

Zúñiga, Fernando, Seppo Kittilä 2019. Grammatical Voice. Cambridge University Press.