Morfoloogia

Morfoloogia uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks. Morfoloogia kaks suurt uurimissuunda on sõnamoodustus ja sõnamuutmine. (Karlsson 2002: 107)

Sõnamoodustus

Morf, morfeem, allomorf

Morfeem on väikseim tähenduslik üksus keeles (Karlsson 2002: 107). Näiteks sõnas majadeski on neli morfeemi, mis kõik edastavad tähendust:

1. maja – sõnatüvi (ehk tüvimorfeem)
2. d – mitmus (arvu kategooria)
3. s – inessiiv ehk seesütlev kääne - kohatähendus
4. ki – rõhuliide

Morfeemianalüüsi kohta vaata ka lehekülge glossimisest.

Morf on morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles. Samamoodi nagu foneetikas eristatakse foneeme (erinevate helide vahemik, mida me tajume näiteks häälikuna [ɑ]) ja foone (foneemi konkreetset avaldumisvormi ühe inimese kõnes), eristatakse ka morfoloogias morfeemi kui teoreetilist tähendusüksust ja morfi kui selle ühte konkreetset kuju.

Need ühe morfeemi erinevad kujud on allomorfid: vormiliselt erinevad, kuid sama tähendusega morfid, näiteks -de ja -i mitmuse tähendust markeerivad morfid sõnades raamatutes ja raamatuis (Karlsson 2002: 121) või rõhuliited -gi ja -ki (nt raamatki ja majagi). Ka nullmorf ehk realiseerumata tunnusega morf (Karlsson 2002: 119–120) võib olla allomorf: näiteks eesti keele osastava käände eri lõpud (nt lõunat ja õuna0).

Vabad ja seotud morfeemid

Ülaltoodud näitesõnast majadeski on näha, et mõned morfeemid võivad esineda üksi (maja), kuid mõned mitte (-d, -es, -ki). Neid nimetatakse vastavalt vabadeks ja seotud morfeemideks. Vabad morfeemid on seega need, mis võivad esineda iseseisva sõnana (nt punane, tool, see, söö, all, eriti, kui, hästi, ja, ai). Seotud morfeemid on need, mis saavad esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega (nt eba-, üla-, -gi/-ki, -d, -mata). (Karlsson 2002: 127)

Seotud morfeeme nimetatakse ka afiksiteks. Afiksite puhul eristatakse nelja peamist tüüpi, sõltuvalt morfeemi asukohast sõnatüve suhtes:

• Prefiks – tüve ees

ebameeldiv, unhappy, aufwachen (sks üles ärkama)

• Infiks – tüve sees

tudtam (ungari teadsin)

• Sufiks – tüve lõpus

autod, jooksen, triibuline, sleeping, happiness, Freundschaft (sks sõprus)

• Tsirkumfiks – tüve ümber (prefiks + sufiks)

gekommen, gemacht (sks tuldud, tehtud)

(Karlsson 2002: 128–129)

Üks tüüp seotud morfeeme, mis afiksite alla ei kuulu, on jäänukmorfeemid. Need on morfeemid, mis saavad esineda ainult kindlates seostes, sest nende kunagine iseseisev tähendus on ajapikku kadunud. Sellised morfeemid on eesti keeles näiteks uhi- ja võhi- (uhiuus, võhivõõras). (Karlsson 2002: 119)

Sõnamuutmine

Sõnadele morfeemide lisamist nimetatakse sõnamuutmiseks. Sõnade muutmisel saadud muutevormid väljendavad keeles ennekõike sõna grammatilisi seoseid teiste sõnadega. Näiteks väljendis kohv piimaga väljendab muutelõpp -ga, et piim käib kohviga kokku, mitte eraldi (vrdl kohv ja piim). (Karlsson 2002: 133)

Muutekategooriad, -süsteemid ja -paradigmad

See, milliseid morfeeme saab sõnale lisada, sõltub keele muutekategooriatest. Muutekategooriad koosnevad tunnustest, mis on omavahel opositsioonis. Opositsioon tähendab, et ühe kategooria tunnused välistavad üksteist. Näiteks kategoorias ARV on eesti keeles kaks tunnust, ainsus ja mitmus. (Peaaegu) kõik nimisõnad saavad olla kas ainsuses (nt maja) või mitmuses (nt majad), kuid mitte kunagi mõlemat korraga. (Karlsson 2002: 133) Samamoodi on kategooriatega, kus tunnuseid on rohkem, eesti keeles näiteks KÄÄNE: kui kõneleja otsustab mõnd käänet kasutada, välistab ta seeläbi kõik teised võimalikud käänded (nii nagu kohv ei saa olla korraga piimaga ja piimata).

Lisaks arvule (ka NUUMERUS) ja käändele (ka KAASUS) on levinumad muutekategooriad SUGU, VÕRDLUS ehk KOMPARATSIOON, ISIK ehk PERSOON, AEG ehk TEMPUS, KÕNEVIIS ehk MOODUS, ASPEKT, TEGUMOOD ehk GEENUS. Mõned neist kategooriatest kehtivad mitmele sõnaliigile (nt ARV on substantiivide, adjektiivide, pronoomenite ja verbide kategooria), mõni ainult ühele (nt ISIK on ainult verbi kategooria). (Karlsson 2002: 135)

Muutekategooriad moodustavad keele muutesüsteemi. Näiteks eesti keele nimisõnade muutesüsteem koosneb kategooriatest KÄÄNE ja ARV, kuid vene keele nimisõnade muutesüsteemis lisandub neile kahele ka SUGU ja ELUSUS. (Karlsson 200: 136)

Kõik erinevad võimalikud vormid muutesüsteemis moodustavad keele muuteparadigma (vt nt eesti keele käänete muuteparadigmat siit). Sõnad, mille muuteparadigma on sarnane, moodustavad ühe muuttüübi (Karlsson 2002: 138–139). Ühte muuttüüpi (verbidel pöördkond ja substantiividel käändkond) kuuluvad sõnad, millele on omased kindlad tunnused, sageli näiteks tüve muutumine (Karlsson 2002: 137). Eesti keeles on substantiividel 26 ja verbidel 38 muuttüüpi (+alltüübid). Muuttüüpi märgib ÕSis ja mõnes teises sõnaraamatus number sõna järel.

Markeeritus ja markeerimatus

Morfoloogilise opositsiooniga on seotud ka markeeritus ja markeerimatus. Üldjuhul on keeltes nii, et lihtsamad ja "loomulikumad" vormid on markeerimata, keerulisemad ja "ebatavalisemad" vormid on markeeritud. (Karlsson 2002: 141). Näiteks eesti ja valdavas enamuses teistes maailma keeltes on substantiivi ainsus markeerimata (nt maja), mitmus aga markeeritud (nt majad). Peale ainsuse on eesti keeles markeerimata liikmed veel näiteks nimetav kääne, algvõrre, olevikuaeg ja kindel kõneviis. Kõigile neile liikmetele on omane markeeritud liikmest lihtsam struktuur, sageli üldse tunnuse puudumine (nn nullmorf). (Karlsson 2002: 142–143)

Keelte jaotamine morfoloogia alusel

Keelte morfoloogiliste põhitüüpide teooria ulatub juba 19. sajandi algusesse (vt Wilhelm von Humboldt). Traditsiooniliselt jaotatakse keeli selle järgi isoleerivateks, aglutineerivateks ja fusiivseteks.

Isoleerivas keeles puuduvad seotud morfeemid. Seega sõnu ei muudeta ning tähendust ja sõnadevahelisi seoseid lauses väljendavad sõnajärg, prosoodia ja partiklid. Isoleeriv on näiteks vietnami keel. Aglutineerivas keeles liidetakse seotud morfeemid muutumatule sõnatüvele. Aglutineeriv on näiteks türgi keel, peaasjalikult ka eesti keel. Fusiivses keeles (ehk flekteerivas keeles) ei ole morfeemipiirid nii kergesti eristatavad, kuna muutused toimuvad ka tüve sees. Fusiivne on näiteks saksa keel, kuid fusiivseid jooni esineb ka eesti keeles. (Karlsson 2002: 144–145)

Sellele kolmikjaotusele lisatakse vahel ka polüsünteetilised keeled, kus on väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas). Polüsünteetilised on näiteks innuiidi keeled ning mõned Põhja-Ameerika põliskeeled, nagu kvakiu või seneka. (Karlsson 2002: 145)

Kuna üldjuhul ei jagune keeled nende 3+1 kategooria vahel "puhtalt" (nt eesti keeles esineb nii aglutineerivaid kui ka fusiivseid tendentse), eelistatakse tänapäeval keeli kirjeldada kahe telje, sünteesi ja fusiooni kaudu. Keele sünteesi aste väljendab keskmist morfeemide arvu ühe sõna kohta, fusiooni aste väljendab morfeemipiiride hajusust (ennekõike seda, kas ja kui palju morfe on ühel morfeemil). (Karlsson 2002: 146)

Lisamaterjale morfoloogiast

Maailma keelte struktuuride andmebaas WALS

Erelt, Mati 2015. Keeletüpoloogiast. – Oma Keel 1, 5–13.

Komissarov, Liisa-Maria, Nele Karolin Teiva, Ilona Tragel 2023. Keeleteaduslik elulugu 4. Struktuur. – Oma Keel 1, 48–55.

Metslang, Helle 2014. Kuhu kuulub eesti keel? – Rahvusvahelised rahvusteadused. Artiklikogumik rahvusülikooli 95. juubeliks. Tiit Hennoste (toim). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 97–113.

Viht, Annika, Külli Habicht 2020. Eesti keele sõnamuutmine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kasutatud kirjandus

Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 107, 119–121, 127–129, 133, 135–139, 141–146.