Erinevus lehekülje "Psühholingvistika" redaktsioonide vahel
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
| 2. rida: | 2. rida: | ||
== | ==Lisamaterjale psühholingvistikast== | ||
[https://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2011_2/OK_2011-2_01.pdf Tulviste, Tiia 2011. Psühholoogia ja keeleteaduse piirimail – psühholingvistika. – Oma Keel 2, 5-10.] | [https://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2011_2/OK_2011-2_01.pdf Tulviste, Tiia 2011. Psühholoogia ja keeleteaduse piirimail – psühholingvistika. – Oma Keel 2, 5-10.] | ||
Redaktsioon: 4. november 2021, kell 17:35
Psühholingvistika on keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt. (Karlsson 2002: 52)
Lisamaterjale psühholingvistikast
Tulviste, Tiia 2011. Psühholoogia ja keeleteaduse piirimail – psühholingvistika. – Oma Keel 2, 5-10.
Argus, Reili 2003. Lastekeelest ja selle uurimisest. – Oma Keel 1, 26-32.
Pajusalu, Renate 2009. Sõna ja tähendus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Meister, Einar, Meister, Lya 2017. Eesti laste kõne I. – Keel ja Kirjandus 7, 518–533.
Kasutatud kirjandus
Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 52.