Erinevus lehekülje "Morfoloogia" redaktsioonide vahel
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Morfoloogia''' uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks (Karlsson 2002: 107). | '''Morfoloogia''' uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks. Morfooogia kaks suurt uurimisvaldkonda on (Karlsson 2002: 107). | ||
==Morf, morfeem, allomorf== | ==Morf, morfeem, allomorf== | ||
| 12. rida: | 12. rida: | ||
Sõna morfeemide analüüsi kohta vaata ka lehekülge [[Glossimine|glossimisest]]. | Sõna morfeemide analüüsi kohta vaata ka lehekülge [[Glossimine|glossimisest]]. | ||
'''Morf''' on morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles. Samamoodi nagu [[Foneetika ja fonoloogia|foneetikas]] eristatakse foneeme (erinevate häälitsuste vahemik, mida me tajume näiteks häälikuna [ɑ]) ja foone (foneemi konkreetset avaldumisvormi ühe inimese kõnes), eristatakse ka morfoloogias morfeemi kui teoreetilist tähendusüksust ja morfi kui selle ühte konkreetset kuju. | |||
Need ühe morfeemi erinevad kujud on '''allomorfid''': vormiliselt erinevad, kuid sama tähendusega morfid, näiteks ''-de'' ja ''-i'' mitmuse morfid sõnades ''raamatu'''te'''s'' ja ''raamatu'''i'''s'' (Karlsson 2002: 121) või rõhuliited ''-gi'' ja ''-ki'' (nt ''raamat'''ki''''' ja ''maja'''gi'''''). Ka nullmorf ehk realiseerumata tunnusega morf (Karlsson 2002: 119–120) võib olla allomorf: näiteks eesti keele osastava käände eri lõpud (nt ''lõuna'''t''''' ja ''õuna'''0'''''9. | |||
| 17. rida: | 23. rida: | ||
===Avatud ja suletud morfeemid=== | ===Avatud ja suletud morfeemid=== | ||
Ülaltoodud näitesõnast ''majadeski'' on näha, et mõned morfeemid võivad esineda üksi (''maja''), kuid mõned mitte (''-d, -es, -ki''). Keeleteaduslikult nimetatakse neid vastavalt '''vabadeks''' ja '''seotud morfeemideks'''. Vabad morfeemid on seega need, mis võivad esineda iseseisva sõnana (nt ''punane, tool, see, söö, all, eriti, kui, hästi, ja, ai''). Seotud morfeemid on need, mis saavad esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega (nt ''eba-, üla-, -gi/-ki, -d, -mata). (Karlsson 2002: 127) | Ülaltoodud näitesõnast ''majadeski'' on näha, et mõned morfeemid võivad esineda üksi (''maja''), kuid mõned mitte (''-d, -es, -ki''). Keeleteaduslikult nimetatakse neid vastavalt '''vabadeks''' ja '''seotud morfeemideks'''. Vabad morfeemid on seega need, mis võivad esineda iseseisva sõnana (nt ''punane, tool, see, söö, all, eriti, kui, hästi, ja, ai''). Seotud morfeemid on need, mis saavad esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega (nt ''eba-, üla-, -gi/-ki, -d, -mata''). (Karlsson 2002: 127) | ||
| 34. rida: | 40. rida: | ||
Üks tüüp seotud morfeeme, mis afiksite alla ei kuulu, on '''jäänukmorfeemid'''. Need on morfeemid, mis saavad esineda ainult kindlates seostes, sest nende kunagine iseseisev tähendus on ajapikku kadunud. Sellised morfeemid on eesti keeles näiteks ''uhi-'' ja ''võhi-'' ('' | Üks tüüp seotud morfeeme, mis afiksite alla ei kuulu, on '''jäänukmorfeemid'''. Need on morfeemid, mis saavad esineda ainult kindlates seostes, sest nende kunagine iseseisev tähendus on ajapikku kadunud. Sellised morfeemid on eesti keeles näiteks ''uhi-'' ja ''võhi-'' ('''''uhi'''uus, '''võhi'''võõras''). (Karlsson 2002: 119) | ||
==Sõnamuutmine== | |||
==Keelte jaotamine morfoloogia alusel== | |||
==Lisamaterjale morfoloogiast== | ==Lisamaterjale morfoloogiast== | ||
| 52. rida: | 61. rida: | ||
==Kasutatud kirjandus== | ==Kasutatud kirjandus== | ||
'''Karlsson, Fred 2002.''' Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 107, | '''Karlsson, Fred 2002.''' Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 107, 119–121, 127–129. | ||
Redaktsioon: 29. november 2021, kell 19:30
Morfoloogia uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks. Morfooogia kaks suurt uurimisvaldkonda on (Karlsson 2002: 107).
Morf, morfeem, allomorf
Mõisted
Morfeem on väikseim tähenduslik üksus keeles (Karlsson 2002: 107). Näiteks sõnas majadeski on neli morfeemi, mis kõik mingit tähendust edastavad:
- maja – sõnatüvi
- d – mitmuse tunnus
- es – seesütleva käände lõpp
- ki – rõhuliide
Sõna morfeemide analüüsi kohta vaata ka lehekülge glossimisest.
Morf on morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles. Samamoodi nagu foneetikas eristatakse foneeme (erinevate häälitsuste vahemik, mida me tajume näiteks häälikuna [ɑ]) ja foone (foneemi konkreetset avaldumisvormi ühe inimese kõnes), eristatakse ka morfoloogias morfeemi kui teoreetilist tähendusüksust ja morfi kui selle ühte konkreetset kuju.
Need ühe morfeemi erinevad kujud on allomorfid: vormiliselt erinevad, kuid sama tähendusega morfid, näiteks -de ja -i mitmuse morfid sõnades raamatutes ja raamatuis (Karlsson 2002: 121) või rõhuliited -gi ja -ki (nt raamatki ja majagi). Ka nullmorf ehk realiseerumata tunnusega morf (Karlsson 2002: 119–120) võib olla allomorf: näiteks eesti keele osastava käände eri lõpud (nt lõunat ja õuna09.
Avatud ja suletud morfeemid
Ülaltoodud näitesõnast majadeski on näha, et mõned morfeemid võivad esineda üksi (maja), kuid mõned mitte (-d, -es, -ki). Keeleteaduslikult nimetatakse neid vastavalt vabadeks ja seotud morfeemideks. Vabad morfeemid on seega need, mis võivad esineda iseseisva sõnana (nt punane, tool, see, söö, all, eriti, kui, hästi, ja, ai). Seotud morfeemid on need, mis saavad esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega (nt eba-, üla-, -gi/-ki, -d, -mata). (Karlsson 2002: 127)
Seotud morfeeme nimetatakse ka afiksiteks. Afiksite puhul eristatakse nelja peamist tüüpi, sõltuvalt morfeemi asukohale sõnatüve suhtes:
- Prefiks – tüve ees
- ebameeldiv, unhappy, aufwachen (sks üles ärkama)
- Infiks – tüve sees
- tudtam (ungari teadsin)
- Sufiks – tüve lõpus
- autod, jooksen, triibuline, sleeping, happiness, Freundschaft (sks sõprus)
- Tsirkumfiks – tüve ümber (prefiks + sufiks)
- gekommen, gemacht (sks tuldud, tehtud)
(Karlsson 2002: 128–129)
Üks tüüp seotud morfeeme, mis afiksite alla ei kuulu, on jäänukmorfeemid. Need on morfeemid, mis saavad esineda ainult kindlates seostes, sest nende kunagine iseseisev tähendus on ajapikku kadunud. Sellised morfeemid on eesti keeles näiteks uhi- ja võhi- (uhiuus, võhivõõras). (Karlsson 2002: 119)
Sõnamuutmine
Keelte jaotamine morfoloogia alusel
Lisamaterjale morfoloogiast
Maailma keelte struktuuride andmebaas WALS
Erelt, Mati 2015. Keeletüpoloogiast. – Oma Keel 1.
Viht, Annika, Külli Habicht 2020. Eesti keele sõnamuutmine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kasutatud kirjandus
Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 107, 119–121, 127–129.