Morfoloogia

Morfoloogia uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks. Morfooogia kaks suurt uurimissuunda on sõnamoodustus ja sõnamuutmine. (Karlsson 2002: 107)

Sõnamoodustus

Morf, morfeem, allomorf

Morfeem on väikseim tähenduslik üksus keeles (Karlsson 2002: 107). Näiteks sõnas majadeski on neli morfeemi, mis kõik mingit tähendust edastavad:

1. maja – sõnatüvi
2. d – mitmuse tunnus
3. es – seesütleva käände lõpp
4. ki – rõhuliide

Sõna morfeemide analüüsi kohta vaata ka lehekülge glossimisest.

Morf on morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles. Samamoodi nagu foneetikas eristatakse foneeme (erinevate häälitsuste vahemik, mida me tajume näiteks häälikuna [ɑ]) ja foone (foneemi konkreetset avaldumisvormi ühe inimese kõnes), eristatakse ka morfoloogias morfeemi kui teoreetilist tähendusüksust ja morfi kui selle ühte konkreetset kuju.

Need ühe morfeemi erinevad kujud on allomorfid: vormiliselt erinevad, kuid sama tähendusega morfid, näiteks -de ja -i mitmuse morfid sõnades raamatutes ja raamatuis (Karlsson 2002: 121) või rõhuliited -gi ja -ki (nt raamatki ja majagi). Ka nullmorf ehk realiseerumata tunnusega morf (Karlsson 2002: 119–120) võib olla allomorf: näiteks eesti keele osastava käände eri lõpud (nt lõunat ja õuna0).

Avatud ja suletud morfeemid

Ülaltoodud näitesõnast majadeski on näha, et mõned morfeemid võivad esineda üksi (maja), kuid mõned mitte (-d, -es, -ki). Keeleteaduslikult nimetatakse neid vastavalt vabadeks ja seotud morfeemideks. Vabad morfeemid on seega need, mis võivad esineda iseseisva sõnana (nt punane, tool, see, söö, all, eriti, kui, hästi, ja, ai). Seotud morfeemid on need, mis saavad esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega (nt eba-, üla-, -gi/-ki, -d, -mata). (Karlsson 2002: 127)

Seotud morfeeme nimetatakse ka afiksiteks. Afiksite puhul eristatakse nelja peamist tüüpi, sõltuvalt morfeemi asukohale sõnatüve suhtes:

• Prefiks – tüve ees

ebameeldiv, unhappy, aufwachen (sks üles ärkama)

• Infiks – tüve sees

tudtam (ungari teadsin)

• Sufiks – tüve lõpus

autod, jooksen, triibuline, sleeping, happiness, Freundschaft (sks sõprus)

• Tsirkumfiks – tüve ümber (prefiks + sufiks)

gekommen, gemacht (sks tuldud, tehtud)

(Karlsson 2002: 128–129)

Üks tüüp seotud morfeeme, mis afiksite alla ei kuulu, on jäänukmorfeemid. Need on morfeemid, mis saavad esineda ainult kindlates seostes, sest nende kunagine iseseisev tähendus on ajapikku kadunud. Sellised morfeemid on eesti keeles näiteks uhi- ja võhi- (uhiuus, võhivõõras). (Karlsson 2002: 119)

Keelte jaotamine morfoloogia alusel

Keelte morfoloogiliste põhitüüpide teooria ulatub juba 19. sajandi algusesse (vt Wilhelm von Humboldt. Traditsiooniliselt jaotatakse keeli selle järgi isoleerivateks, aglutineerivateks ja fusiivseteks.

Isoleerivas keeles puuduvad seotud morfeemid. Seega sõnu ei muudeta ning tähendust ja sõnadevahelisi seoseid lauses väljendavad sõnajärg, prosoodia ja partiklid. Isoleeriv on näiteks vietnami keel. Aglutineerivas keeles liidetakse seotud morfeemid muutumatule sõnatüvele. Aglutineeriv on näiteks türgi keel, peaasjalikult ka eesti keel. Fusiivses keeles (ehk flekteerivas keeles) ei ole morfeemipiirid nii kergesti eristatavad, kuna muutused toimuvad ka tüve sees. Fusiivne on näiteks saksa keel. (Karlsson 2002: 144–145)

Sellele kolmikjaotusele lisatakse vahel ka polüsünteetilised keeled, kus on väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas). Polüsünteetilised on näiteks innuiidi keeled ning mõned Põhja-Ameerika põliskeeled, nagu kvakiu või seneka. (Karlsson 2002: 145)

Kuna üldjuhul ei jagune keeled nende 3+1 kategooria vahel "puhtalt" (nt eesti keeles esineb nii aglutineerivaid kui ka fusiivseid tendentse), eelistatakse tänapäeval keeli kirjeldada kahe telje, sünteesi ja fusiooni kaudu. Keele sünteesi aste väljendab keskmist morfeemide arvu ühe sõna kohta, fusiooni aste väljendab morfeemide (ennekõike seda, kas ja kui palju morfe on ühel morfeemil).

Lisamaterjale morfoloogiast

Maailma keelte struktuuride andmebaas WALS

Erelt, Mati 2015. Keeletüpoloogiast. – Oma Keel 1.

Metslang, Helle 2014. Kuhu kuulub eesti keel? – Rahvusvahelised rahvusteadused. Artiklikogumik rahvusülikooli 95. juubeliks. Tiit Hennoste (toim). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 97–113.

Viht, Annika, Külli Habicht 2020. Eesti keele sõnamuutmine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kasutatud kirjandus

Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 107, 119–121, 127–129, 144–145.