Klass

Nimisõna klass (ingl k noun class), vahel ka sugu (ingl k gender) on grammatiline kategooria, mida kasutatakse nimisõnade liigitamiseks mingi semantilise tunnuse alusel.

Mõiste

Kuna Lääne keeleteadus sai alguse (indo)euroopa ja semiidi keelte uurimisest, kujunes ka klassi esialgne mõiste välja nende keelte põhjal. Alguses nimetati klassi sooks, sest uuritud keeltes väljendusid need vaadeldud tunnused just kahe soo, mees- ja naissoo (ning vahel ka kesksoo) kaudu. Kui keelte uurimine aga edaspidi geograafiliselt laienes, mh Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse, mõisteti, et paljudes keeltes ei piirdu see süsteem vaid kahe bioloogilise sooga ning võeti uue mõistena kasutusele klass (Aikhenvald 2020: 362–363). Tänapäeval võiks seega ka indoeuroopa keelte kohta, nagu saksa, vene või prantsuse, kasutada soo asemel mõistet klass.

Tunnused

Ehkki nimisõna klasside kasutus varieerub keeliti, on olemas teatavad keeleülesed ühised tunnused, mille järgi klassi üldse defineeritakse:

1. Klasse on keeles kindel arv. Nt prantsuse keeles 2, saksa keeles 3, bantu keeltes 10.
2. Iga nimisõna kuulub vähemalt ühte klassi. Nt saksa keeles der Hund 'koer', die Katze 'kass', das Haus 'maja'
3. Klassidel on mingi tähenduslik loogika (nt sugu, elusus, kuju, suurus, söödavus), isegi kui kõik klassi kuuluvad sõnad seda loogikat ei järgi. Nt saksa keeles der Vater 'isa' ja die Mutter 'ema', aga das Mädchen 'tüdruk' (grammatiliselt kesksoost).
4. Mõni teine lauseliige (nt öeldis või täiend) ühildub lauses nimisõna sooga. Nt vene keeles ühilduvad nii tegusõna kui ka omadussõna он читал 'tema (M) luges', она читала 'tema (N) luges', красивый мальчик 'ilus poiss', красивая девушка 'ilus tüdruk'. Saksa keeles ühildub ainult omadussõna großer Hund 'suur koer', große Katze 'suur kass', großes Haus 'suur maja'.

(Aikhenvald 2020: 363)

Esinemine maailma keeltes

Indoeuroopa keeltest tunneme klasse ennekõike sugudena. Näiteks prantsuse keeles on mees- ja naissugu, vene ja saksa keeles mees-, nais ja kesksugu. Skandinaavia keeltes (rootsi, norra ja taani) on mees- ja naissugu kokku sulanud, kuid kesksugu eraldi jäänud. Sealjuures võib sõna vorm sugu näidata, aga ei pruugi (Dixon 2020: 646). Nt vene keeles on üldjuhul lihtne nimisõna sugu määrata, sest reeglina lõppevad meessoost sõnad konsonandiga, naissoost sõnad vokaaliga [a] ja kesksoost sõnad vokaaliga [o] või [e]. Saksa ja prantsuse keeles seevastu sõna vorm niimoodi süstemaatiliselt sugu ei väljenda ning selleks kasutatakse artikleid. Selle põhjus on see, et klass on semantiline, st tähendusel ja mitte vormil põhinev kategooria.

Kui liikuda indoeuroopa keeltest kaugemale, muutub ka klasside süsteem kirjumaks. Näiteks Austraalias kõneldavas ohustatud djirbali keeles on neli klassi: 1) meessoost inimesed ja kõik ülejäänud elusolendid sõltumata bioloogilisest soost; 2) naissoost inimesed, joodavad vedelikud, tuli, sõda; 3) mitte-lihane toit; 4) kõik ülejäänu (Aikhenvald 2020: 364). Teistes austraalia keeltes leidub veel täiesti eraldi klasse nt taimsele toidule, loomadele, puudele ja kehaosadele. Sealjuures on ka keeli, kus mees- ja naissoo klassi üldse ei erista (Dixon 2020: 646). Lõuna-Aafrikas kõneldavates bantu keeltes on üks sõnade klassidesse jagamise semantilistest alustest referendi kuju ja suurus. Samuti on neis keeltes kehaosade sõnadele kaks eri klassi sõltuvalt sellest, kas tegemist on üksiku või paaris kehaosaga. (Aikhenvald 2020: 365)

Soome-ugri keeltes, sh eesti keeles, klasse ei ole.

Kasutatud allikad

Aikhenvald, Alexandra Y. 2020. A Typology of Noun Categorization Devices. – The Cambridge Handbook of Linguistic Typology. Alexandra Y. Aikhenvald, R. M. W. Dixon (Eds.). Cambridge University Press, 361–404.

Dixon, R. M. W. 2020. The Australian Linguistic Area. – The Cambridge Handbook of Linguistic Typology. Alexandra Y. Aikhenvald, R. M. W. Dixon (Eds.). Cambridge University Press, 624–650.