Isik

Isik (ingl k person) on grammatiline kategooria, mis eristab vestluses osalejaid ning väljendab nende rolle vestluses. Isiku kategoorias on fundamentaalselt kolm liiget: kõneleja (1. isik), adressaat (2. isik) ja väline osapool (3. isik). (Siewierska 2004: 1–2) Esimene ja teine isik on vestluses alati deiktilised, st sõltuvad kõnelejatest ja nende vastavatest perspektiividest, ning neile viidatakse üldjuhul alati asesõnadega (mina, sina). Seevastu kolmandale isikule saab asesõnaga (tema) viidata ainult anafoorselt, st kui vestluses on varasemalt juba nime või mõne muu nimisõna kaudu määratletud, kellest räägitakse. (Siewierska 2004: 7)

Ehkki isikuid on kolm, on isikutele viitavaid asesõnu oluliselt rohkem, mis tuleneb sellest, et isiku kategooria on sageli lahutamatult seotud arvu, käände ja/või klassi kategooriaga (Siewierska 2004: 3). Näiteks eesti keele asesõna tema väljendab korraga, et tegemist on 3. isiku, ainsuse ja nominatiiviga, samas kui inglise keeles lisandub sinna veel sugu (he/she). Samuti võib isiku kategooria väljendada vestluspartnerite omavahelisi suhteid (Siewierska 2004: 3) (nt eesti keele viisakus-Teie).

Lisaks asesõnadele saavad keeles isikut markeerida verbid, harvemal juhul ka nimisõnad ja omadussõnad. Seda nimetatakse isikuga ühildumiseks. (Siewierska 2004: 127) Eesti keeles ühildub verb lause alusega kõigis isikutes nii ainsuses kui ka mitmuses, va eitavas kõneliigis ning kvotatiivis ja jussiivis (Erelt 2017: 196) (nt mina teen, sina teed jne, aga mina ei tee, sina ei tee).

Samuti varieerub isiku kategooria keeleti.

nt eesti keeles kasutatakse viisakusvormina mitmuse teist isikut, saksa keeles mitmuse kolmandat isikut (Sie).

Kasutatud kirjandus

Siewierska, Anna 2004. Person. Cambridge University Press.