Ferdinand de Saussure

Ferdinand de Saussure (1857–1913) oli šveitsi keeleteadlane. Tema õpilaste poolt 1916. aastal postuumselt välja antud teost "Üldkeeleteaduse kursus" (Cours de linguistique générale) peetakse nii kaasaegse loomuliku keele analüüsi alguseks kui strukturalismi ja semiootika tüvitekstiks (Org 2009: 648). Strukturalism on keeleteadusest alguse saanud filosoofiline koolkond, mis peab keelt kindla struktuuriga terviklikus süsteemiks, mis on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise põhimõtetega. Semiootika (Saussure'il semioloogia) on strukturalismiga paralleelselt välja arenenud teadussfäär, mis uurib märke ja märgisüsteeme. (Org 2009: 647)

Eesti keeles ilmus "Üldkeeleteaduse kursus" 2017. aastal Tiit Kuuskmäe tõlkes.

Saussure'i kesksed ideed

Struktuur

"Üldkeeleteaduse kursuse" üks peamisi teese on keele strukturaalne iseloom: keel on terviklik süsteem, mis koosneb erinevatest omavahel seotud osadest (Org 2009: 652). See tähendab, et ehkki keeles on erinevad alajaotused, nagu morfoloogia, süntaks või sõnavara, ei saa neid siiski lõpuni üksteisest sõltumatult vaadelda (Saussure 2017: 223). See selgitab ka, miks näiteks on keeruline tõmmata piiri morfoloogia ja süntaksi või foneetika ja fonoloogia vahele.

Keel, keelevald, kõne

Saussure eristab mõisteid keel (langue), keelevald (langage) ja kõne (parole) (Sausssure 2017: 39, 45). Keelevald on kõige laiemas mõttes inimese võimelisus keeleks. See hõlmab nii füsioloogilisi ja füüsikalisi eeldusi (nt hääle tekitamine) kui ka psühholoogilisi aspekte (nt mõtte väljendamine keelelise kujundina). Keel on keelevalla üks osa. Ühelt poolt on see keelevalla praktiline väljund, teisalt aga ka eeldus, et me oma keelevalla-võimekust rakendada saaksime. (ibid. 39) Keele puhul on oluline selle sotsiaalne loomus: keel saab eksisteerida ainult tänu "kogukonna liikmete vahel sõlmitud lepingule" (ibid. 46). See tähendab, et keele eksisteerimise eelduseks on keele kasutajate üksmeel selle osas, missuguste keeleliste vahenditega me ühte või teist referenti nimetame. Kõne on keele individuaalne ja konkreetne esinemisvorm (ibid. 45), näiteks kahe inimese vaheline vestlus või see tekst siin.

Tähistaja ja tähistatav

Et selgitada, kuidas objektid ja kontseptsioonid keelelise vormi omandavad, kasutab Saussure mõisteid (keele)märk (signe), mõiste e tähistatav (concept, signifié) ja helikujund e tähistaja (image aqoustique, signifiant). Lihtsustatult öeldes on tähistatav mingi pärismaailmas olev objekt, tähistaja ajus asuv teadmine sellest objektist ning märk sõna, mida me sellest objektist rääkides kasutame. (Saussure 2017: 121) Märk on seega side tähistatava ja tähistaja vahel, kuna see annab meile võimaluse seostada asjadele nimede andmise kaudu välismaailm oma mõttemaailmaga.

Keelemärgi olulisim omadus on selle arbitraarsus. See tähendab, et side tähistaja ja tähistatava vahel on täiesti juhuslik. Seda tõestab maailma keeleline rikkus: ühele tähistatavale võib eri keeltest leida tuhandeid eri märke. (ibid 122)

Sünkroonne ja diakroonne keeleteadus

Lisaks keele enda kirjeldamisele on Saussure tegelenud ka keeleteaduse ajaloo süstematiseerimisega. Kõige olulisem on sealjuures tema sünkroonse keeleteaduse e kaasaegse keele uurimise ja diakroonse keeleteaduse e keele ajaloo uurimise eristus (Karlsson 2002: 60). Sünkroonne keeleteadus uurib ühes ajahetkes paralleelselt eksisteerivaid nähtusi, diakroonne keeleteadus aga nähtusi, mis ajas järjestikku esinevad ning seeläbi üksteist välja tõrjuvad (Saussure 2017: 229).

Keeleteaduse definitsioon

Keeleteaduse ainsaks ja tõeliseks objektiks on keel vaadelduna iseeneses ja iseenese jaoks (Saussure 2017: 368).

Kasutatud kirjandus

de Saussure, Ferdinand 2017. Üldkeeleteaduse kursus. Tallinn: Varrak, 39, 45–46, 122, 223, 229.

Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 60.

Org, Andrus 2009. Ferdinand de Saussure, strukturalism ja semiootika. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 647–669.