Erinevus lehekülje "Ferdinand de Saussure" redaktsioonide vahel
| 10. rida: | 10. rida: | ||
Saussure eristab mõisteid keel (''langue''), keelevald (''langage'') ja kõne (''parole'') (Sausssure 2017: 39, 45). '''Keelevald''' on kõige laiemas mõttes inimese võimelisus keeleks. See hõlmab nii füsioloogilisi ja füüsikalisi eeldusi (nt hääle tekitamine) kui ka psühholoogilisi aspekte (nt mõtte väljendamine keelelise kujundina). '''Keel''' on keelevalla üks osa. Ühelt poolt on see keelevalla praktiline väljund, teisalt aga ka eeldus, et me oma keelevalla-võimekust rakendada saaksime. (''ibid.'' 39) Keele puhul on oluline selle sotsiaalne loomus: keel saab eksisteerida ainult tänu "kogukonna liikmete vahel sõlmitud lepingule" (''ibid.'' 46). See tähendab, et keele eksisteerimise eelduseks on keele kasutajate üksmeel selle osas, missuguste keeleliste vahenditega me ühte või teist referenti nimetame. '''Kõne''' on keele individuaalne ja konkreetne esinemisvorm (''ibid.'' 45), näiteks kahe inimese vaheline vestlus või see tekst siin. | Saussure eristab mõisteid keel (''langue''), keelevald (''langage'') ja kõne (''parole'') (Sausssure 2017: 39, 45). '''Keelevald''' on kõige laiemas mõttes inimese võimelisus keeleks. See hõlmab nii füsioloogilisi ja füüsikalisi eeldusi (nt hääle tekitamine) kui ka psühholoogilisi aspekte (nt mõtte väljendamine keelelise kujundina). '''Keel''' on keelevalla üks osa. Ühelt poolt on see keelevalla praktiline väljund, teisalt aga ka eeldus, et me oma keelevalla-võimekust rakendada saaksime. (''ibid.'' 39) Keele puhul on oluline selle sotsiaalne loomus: keel saab eksisteerida ainult tänu "kogukonna liikmete vahel sõlmitud lepingule" (''ibid.'' 46). See tähendab, et keele eksisteerimise eelduseks on keele kasutajate üksmeel selle osas, missuguste keeleliste vahenditega me ühte või teist referenti nimetame. '''Kõne''' on keele individuaalne ja konkreetne esinemisvorm (''ibid.'' 45), näiteks kahe inimese vaheline vestlus või see tekst siin. | ||
=== | ===Tähistaja ja tähistatav=== | ||
Et selgitada, kuidas objektid ja kontseptsioonid ajus keelelise vormi omandavad, kasutab Saussure mõisteid (keele)märk (''signe''), mõiste e tähistatav (''concept'', ''signifié'' ) ja (''image aqoustique'', ''signifiant''). Lihtsustatult öeldes on '''tähistatav''' mingi pärismaailmas olev objekt, '''tähistaja''' ajus asuv teadmine sellest objektist ning '''märk''' sõna, mida me sellest objektist rääkides kasutame. (Saussure 2017: 121) Märk on seega side tähistatava ja tähistaja vahel, kuna see annab meile võimaluse seostada | Et selgitada, kuidas objektid ja kontseptsioonid ajus keelelise vormi omandavad, kasutab Saussure mõisteid (keele)märk (''signe''), mõiste e tähistatav (''concept'', ''signifié'' ) ja helikujund e tähistaja (''image aqoustique'', ''signifiant''). Lihtsustatult öeldes on '''tähistatav''' mingi pärismaailmas olev objekt, '''tähistaja''' ajus asuv teadmine sellest objektist ning '''märk''' sõna, mida me sellest objektist rääkides kasutame. (Saussure 2017: 121) Märk on seega side tähistatava ja tähistaja vahel, kuna see annab meile võimaluse seostada asjadele nimede andmise kaudu välismaailm oma mõttemaailmaga. | ||
Keelemärgi olulisim omadus on selle '''arbitraarsus'''. See tähendab, et side tähistaja ja tähistatava vahel on täiesti juhuslik. Seda tõestab maailma keeleline rikkus: ühele tähistatavale võib eri keeltest leida tuhandeid eri märke. | Keelemärgi olulisim omadus on selle '''arbitraarsus'''. See tähendab, et side tähistaja ja tähistatava vahel on täiesti juhuslik. Seda tõestab maailma keeleline rikkus: ühele tähistatavale võib eri keeltest leida tuhandeid eri märke. | ||
Redaktsioon: 27. oktoober 2021, kell 20:45
Ferdinand de Saussure (1857–1913) oli šveitsi keeleteadlane. Tema õpilaste poolt 1916. aastal postuumselt välja antud teos "Üldkeeleteaduse kursus" (Cours de linguistique générale) on strukturalistliku keeleteaduse e strukturalismi tüvitekst. (Karlsson 2002: 60)
Saussure'i olulisemad ideed
Struktuur
Keel, keelevald, kõne
Saussure eristab mõisteid keel (langue), keelevald (langage) ja kõne (parole) (Sausssure 2017: 39, 45). Keelevald on kõige laiemas mõttes inimese võimelisus keeleks. See hõlmab nii füsioloogilisi ja füüsikalisi eeldusi (nt hääle tekitamine) kui ka psühholoogilisi aspekte (nt mõtte väljendamine keelelise kujundina). Keel on keelevalla üks osa. Ühelt poolt on see keelevalla praktiline väljund, teisalt aga ka eeldus, et me oma keelevalla-võimekust rakendada saaksime. (ibid. 39) Keele puhul on oluline selle sotsiaalne loomus: keel saab eksisteerida ainult tänu "kogukonna liikmete vahel sõlmitud lepingule" (ibid. 46). See tähendab, et keele eksisteerimise eelduseks on keele kasutajate üksmeel selle osas, missuguste keeleliste vahenditega me ühte või teist referenti nimetame. Kõne on keele individuaalne ja konkreetne esinemisvorm (ibid. 45), näiteks kahe inimese vaheline vestlus või see tekst siin.
Tähistaja ja tähistatav
Et selgitada, kuidas objektid ja kontseptsioonid ajus keelelise vormi omandavad, kasutab Saussure mõisteid (keele)märk (signe), mõiste e tähistatav (concept, signifié ) ja helikujund e tähistaja (image aqoustique, signifiant). Lihtsustatult öeldes on tähistatav mingi pärismaailmas olev objekt, tähistaja ajus asuv teadmine sellest objektist ning märk sõna, mida me sellest objektist rääkides kasutame. (Saussure 2017: 121) Märk on seega side tähistatava ja tähistaja vahel, kuna see annab meile võimaluse seostada asjadele nimede andmise kaudu välismaailm oma mõttemaailmaga.
Keelemärgi olulisim omadus on selle arbitraarsus. See tähendab, et side tähistaja ja tähistatava vahel on täiesti juhuslik. Seda tõestab maailma keeleline rikkus: ühele tähistatavale võib eri keeltest leida tuhandeid eri märke.
Sünkrooniline ja diakrooniline keeleteadus
Keeleteaduse definitsioon
Keeleteaduse ainsaks ja tõeliseks objektiks on keel vaadelduna iseeneses ja iseenese jaoks. (Saussure 2017: 368)
Kasutatud kirjandus
Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 60.