Kõneviis

Kõneviis (ingl k mood) on verbi grammatiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut kirjeldatava sündmuse tõepärasuse suhtes. Erinevate kõneviiside kasutamine võimaldab kõnelejal väljendada, kas mingi sündmus on toimunud või oleks teatavatel tingimustel võinud toimuda, kas tegemist on otsese või kaudse teatega, väite või käsuga. (EKG 1993: 80) Erinevalt ülejäänud kahest TAM-kategooriast (tense, aspect, mood – aeg, aspekt, kõneviis) ei ütle kõneviis midagi sündmuse enda kohta, vaid ainult selle kirjeldamise kohta vestluses (Palmer 2001: 1).

Eesti keele kõneviisid

Kõneviis	Funktsioonid	Näide
Indikatiiv (kindel kv)	sündmus toimub kindlasti; kõneleja ise on selle info allikas	Ma lähen kooli.
Konditsionaal (tingiv kv)	sündmus ei toimu; kõneleja edastab allikast saadud teadet ilma hinnanguta	Ma läheksin kooli, kui ma poleks haige.
Imperatiiv (käskiv kv)	kõneleja tahab, et sündmus toimuks, ja mõjutab selleks vestluspartnerit	Mine kooli!
Kvotatiiv (kaudne kv)	kõneleja vahendab allikast saadud teadet, mille tõepärasuses ta kindel pole	Õpetaja ütles, et ma ei tulevat kooli.
Jussiiv (möönev kv)	kõneleja vahendab allikast saadud käsku, mis pärineb kelleltki väljaspool vestlust	Ema ütles, et mingu ma homme kooli.

(EKG 1993: 80–83)

Selline kõneviiside funktsioonide jagunemine ei ole absoluutne, vaid erineb keeleti (Palmer 2001: 2–3). Paljudes indoeuroopa keeltes leidub nt konjunktiiv (ingl k subjunctive), mis sõltuvalt kontekstist võib täita eesti keele konditsionaali, kvotatiivi või jussiivi funktsioone. Grammatilise konjunktiivi vormid on kõige ulatuslikumalt säilinud romaani keeltes, germaani keeltes on konjunktiiv ajapikku asendunud modaalverbidega (nt I would go to school, Mom said I should go to school. (Palmer 2001: 4)

Kasutatud allikad

EKG 1993 = Eesti keele grammatika 1993. Peatoimetaja Mati Erelt. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

Palmer, F.R. 2001. Mood and Modality. Cambridge University Press.