Glossimine

Glossimine – kõigi sõnas esinevate morfeemide tähenduse märkimine. Keeleteaduslikes tekstides kasutatakse glossimist ennekõike võõrkeelsete näidete analüüsimisel, et töö lugeja saaks ka seda konkreetset keelt oskamata sõnade morfoloogilist ülesehitust jälgida.

Glossitav näide koosneb kahest või kolmest reast. Esimesel real on tekst ise (enamasti kursiivis), teisel glossid ning kolmandal vajadusel tõlge (kui tegemist on teisest keelest pärit näitega). Gloss ise koosneb samuti kolmest osast: sõna põhivorm, morfoloogilise info märgend ja nende kahe piiri märkiv sidekriips või punkt. Selgelt eristuvaid morfeemipiire märgitakse sidekriipsuga, punkti kasutatakse siis, kui sõnas pole võimalik morfeemide vahelist piiri eristada või üks morfeem väljendab mitut tähendust. Sidekriipsu tuleb morfeemipiiride eristamiseks kasutada ka esimese rea näitetekstis, punkti mitte. Morfeemide märgendid kirjutatakse kapiteelkirjas (trükitähtedes, kuid tavatekstist väiksemas fontis). Lugemise mugavamaks muutmiseks paiknevad sõnad tekstinäite ja glosside real täpselt üksteise all, selleks tuleb sõnade vahel kasutada tab-klahvi (tõlkereal seda ei tehta). Esimese rea tekstinäide on enamasti kursiivkirjas.

suur-te-le

suur-PL-ALL

suuri

suur.PL.PRT

Pan-i-n		õe		raamat-u		laua		peale.
Panema-PST-1SG		õde.GEN		raamat-GEN		laud.GEN		POSTP

Kõige suurem morfeem saab olla üks sõna. Seega ei saa kokku märkida näiteks verbide liitaegu (on rääkinud) või verbi ja adverbi ühendeid (ära koristada), mis moodustavad küll ühe fraasi ja ühe semantilise terviku. Lähtuda tuleb ainult sõnas esinevatest morfeemidest:

on		rääki-nud
olema.3		rääkima-PTCP

ära		korista-da
ADV		koristama-INF

Glossimisel lähtutakse enamasti põhimõttest, et märgitakse sõnas eksplitsiitselt väljendatud kategooriaid, s.t neid, millel on sõna selge tunnus või lõpp olemas. Mõningad markeerimata kategooriaid, millel oma morfoloogilist tunnust ei ole (näiteks verbi puhul olevik, käändsõnade puhul ainsus), ei pea glossima.

Valik morfeemide märgendeid

• 1 esimene isik
• 2 teine isik
• 3 kolmas isik
• A
• ABE abessiiv e ilmaütlev kääne
• ABL ablatiiv e alaltütlev kääne
• ABS absolutiiv
• ACC akusatiiv
• ACT aktiiv
• ADE adessiiv e alalütlev kääne
• ADJ adjektiiv e omadussõna
• ADV adverb e määrsõna
• AGR
• ALL allatiiv e alaleütlev kääne
• ANTIP
• APPL
• ART artikkel
• AUX abiverb
• BEN
• CAUS
• CLF klassifikaator
• CMP komparatiiv e keskvõrre
• COM komitatiiv e kaasaütlev kääne
• COMP
• COMPL
• COND konditsionaal e tingiv kõneviis
• COP koopula
• CVB konverb
• DAT daativ
• DECL
• DEF definiitne e määratud
• DEM demonstratiivpronoomen
• DIST
• DISTR distributiiv
• DU
• DUR duratiiv
• ELA elatiiv e seestütlev kääne
• ERG ergatiiv
• ESS essiiv e olev kääne
• EXCL eksklusiivne
• F feminiinum e grammatiline naissugu
• FOC fookus
• FUT futuurum e tulevik
• GEN genitiiv e omastav kääne
• GER gerundiiv (des-vorm)
• ILL illatiiv e sisseütlev kääne
• IMP imperatiiv e käskiv kõneviis
• IMPS impersonaal e umbisikuline tegumood
• INCL inklusiivne
• IND indikatiiv ehk kindel kõneviis
• INDF indefiniitne e määramata
• INE inessiiv e seesütlev kääne
• INF infinitiiv e da-tegevusnimi
• INS instrumentaal
• INTR intransitiiv
• IPFV imperfekt
• IRR
• JUSS jussiiv e möönev kõneviis
• LOC lokatiiv
• M maskuliinum e grammatiline meessugu
• N neutrum e grammatiline kesksugu
• NEG negatiiv e eitav kõneliik
• NMLZ
• NOM nominatiiv e nimetav kääne
• OBJ objekt e sihitis
• OBL
• P
• PART partikkel (kasutatakse siis, kui muutumatu sõna leksikaalne tähendus on raskesti väljendatav)
• PASS passiiv
• PFV perfektiiv
• PL pluural e mitmus
• POS possessiiv
• PRED predikaat e öeldis
• PREP prepositsioon; lühendi asemel võib lisada umbkaudse tähenduse
• POSTP postpositsioon; lühendi asemel võib lisada umbkaudse tähenduse
• PRF perfekt
• PROG
• PROH
• PROX
• PRS preesens e olevik
• PRT partitiiv e osastav kääne
• PST lihtminevik
• PSV positiiv e algvõrre
• PTCP partitsiip e kesksõna
• PURP
• Q küsipartikkel / küsimuse marker
• QUOT kvotatiiv e kaudne kõneviis
• RECP retsiprook e mõlemapoolne verb
• REFL refleksiiv e enesekohane verb
• REL
• RES
• S
• SBJ subjekt e alus
• SBJV
• SG singular e ainsus
• SPL superlatiiv e ülivõrre
• SUP supiin ehk ma-tegevusnimi (on kasutatud ka lühendit INF2)
• TOP teema
• TR transitiiv
• TRL translatiiv e saav kääne
• TRM terminatiiv e rajav kääne
• VOC vokatiiv

Kasutatud allikad

Leipzigi glossimisreeglid

Uuspõld, Ellen 2011. Üliõpilastööde vormistusjuhend. Tartu Ülikool: Eesti keele osakond.