Aeg

Aeg (ingl k tense) on verbi grammatiline kategooria, mis näitab verbi poolt väljendatud tegevuse ajalist paiknevust kas kõnehetke või mõne teise tegevuse suhtes. Lähtuvalt tegevuse toimumise positsioonist selle lähtehetke suhtes jagunevad aja kategooria liikmed kolme suuremasse gruppi: olevik (sündmus toimub kõnelemisega samaaegselt), minevik (sündmus toimus enne kõnelemist), tulevik (sündmus toimub pärast kõnelemist). Kui tegevus ise ja lähtehetk, mille suhtes seda kirjeldatakse, on samaaegsed, on tegemist absoluutse ajaga. Kui tegevus ja tema lähtehetk ei ole samaaegsed, on tegemist relatiivse ajaga. (EKG 1993: 74–75)

Eesti keele ajavormid

Eesti keeles on aja kategoorial neli indikatiivis liiget:

Aeg	Funktsioon	Näide
Preesens (olevik)	sündmus toimub kõnehetkega samaaegselt	Ma loen raamatut.
Imperfekt (lihtminevik)	sündmus toimub enne kõnehetke	Ma lugesin raamatut.
Perfekt (täisminevik)	1) sündmus toimub enne kõnehetke, kuid on kõnehetke seisukohast relevantne 2) sündmus algas varem, kuid kestab ka kõnehetkel edasi.	1) Ma olen selle raamatu juba läbi lugenud. 2)Ma olen seda raamatut juba kuu aega lugenud.
Pluskvamperfekt (enneminevik)	kõneleja vahendab allikast saadud teadet, mille tõepärasuses ta kindel pole	Ma olin raamatut lugenud.

Neile neljale ajavormile lisandub preteeritum ( Tuleviku ajavormi eesti keeles ei ole.

Lisaks grammatilistele ajavormidele on ajaliste seoste väljendamiseks ka palju leksikaalseid vahendeid (varsti, hiljem, siis, seejärel, täna, eelmisel nädalal, järgmisel aastal, esmaspäeval, pärast tunde), kuid need ei kuulu aja kui grammatilise kategooria alla (Kroeger 2005: 147).

Kasutatud kirjandus

EKG 1993 = Eesti keele grammatika 1993. Peatoimetaja Mati Erelt. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

Kroeger, Paul R. 2005. Analyzing Grammar. Cambridge University Press.