Ludwig Wittgenstein

Ludwig Wittgenstein (1889–1951) oli austria filosoof. Ta pidas keele toimimise küsimust filosoofia aluseks ning arendas eri aegadel välja kaks iseseivat teooriat keele olemuse kohta. (Selg 2009b: 481).

Tema peateos "Loogilis-filosoofiline traktaat" ilmus 1921. aastal (sks k Logisch-Philosophische Abhandlung, angloameerika traditsioonis tuntud ka ladinakeelse pealkirja Tractatus Logico-Philosophicus ning lühendi TLP all). Pärast selle ilmumist oli tema filosoofi-karjääris paus kuni 1929. aastani. (Selg 2009b: 482). Kuna Wittgensteini ideed 1920ndatel aatatel kuni LFT ilmumiseni ning 1930ndatel aastatel filosoofiasse naasmisel vastanduvad üksteisele, eristatakse tema filosoofiast rääkides sageli "varast Wittgensteini" ja "hilist Wittgensteini" (Selg 2009a: 473). Hilise Wittgensteini mõtted on kõige esinduslikumalt koondatud 1953. aastal postuumselt ilmunud teosesse "Filosoofilised uurimused" (Philosophische Untersuchungen) (Selg 2009b: ).

Eesti keeles ilmus "Loogilis-filosoofiline traktaat" 1996. aastal Jaan Kangilaski ja Veiko Palge tõlkes ning "Filosoofilised uurimused" 2005. aastal Andres Luure tõlkes.

Wittgensteini kesksed ideed

Varane Wittgenstein ja "Loogilis-filosoofiline traktaat"

LFTs püüab Wittgenstein leida keele loogilist struktuuri (Selg 2009b: 481). Seda struktuuri ei kirjelda ta mitte keele tüpoloogia, vaid tähenduse kaudu (Selg 2009b: 483). Maailm koosneb tõsiasjadest (Tatsäche) (LFT 2), mis üksteisest sõltumatult (LFT 2.0122), kuid siiski omavahel seotult (LFT 2.01) eksisteerivad. Seda, kuidas me neist tõsiasjadest mõtleme, võrdleb Wittgenstein piltidega (Bild) (LFT 3): elemendid pärismaailmas on omavahel seotud täpselt samamoodi nagu elemendid sellest maailmast tehtud pildil (LFT 2.15). Samamoodi on mõttega: see on pilt pärismaailmast (LFT 3), mille struktuur on samasugune nagu pärismaailmal. Keel ei ole muud, kui selle mõtte "meeleliselt tajutav väljendus" (LFT 3.1). See nn pilditeooria tähendab teisisõnu, et keel ja maailm on identse struktuuriga ning just see võimaldab meil maailmas olevat keeleliselt väljendada.

Sellise arutluskäigu kaudu jõuab Wittgenstein ka oma teose kahe kuulsaima ja enimtsiteerituma lauseni: "Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele." (LFT 5.6) ja "Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida." (LFT 7). Sisuliselt tähendab see, et kuna keel ja maailm on identsed, ei saa keeles eksisteerida midagi, mida maailmas pole, ja vastupidi.

Hiline Wittgenstein ja "Filosoofilised uurimused"

Kui LFT on üles ehitatud keele ja maailma eristamise peale, siis oma hilises loomingus tõdeb Wittgenstein, et nendevaheline piirjoon on tegelikult hägune ning et keelt ei saa vaadata materiaalsest maailmast eraldatult (FU §1). Selle asemel võtab ta kasutusele mõiste keelemäng (Sprachspiel) (FU §7). See tähendab, et sõnadel ja lausetel on tähendus ainult konkreetses kontekstis, milles neid kasutatakse. Nii nagu mängudel, nii on ka keelel alati reeglid, millest kinnipidamine on mängu toimimise eelduseks (FU §3)

Perekondlik sarnasus (Familienähnlichkeit) on teine Wittgensteini piltik võrdlus tähenduse selgitamiseks (FU §67). Perekondlik sarnasus seisneb selles, et ühe sõna referendid võivad üksteisest paljudes tunnustes erineda, kuid alati on neil ka mõni kattuv osa – täpselt samamoodi nagu ühe perekonna liikmed ei ole identsed, kuid evivad üksikuid ühiseid jooni (nt silmade ja juuste värv). Sealjuures on oluline, et tegemist ei ole ühe universaalse tunnusega, mis kogu perekonda iseloomustab, vaid pigem tunnuste hulgaga, millest vähemalt üks on igas liikmes esindatud. (FU §66) Perekondlik sarnasus on keelelise üldistamise eeldus (FU §68): see selgitab, miks me näiteks saame kasutada sõna maja tohutu hulga erineva väljanägemise ja funktsiooniga moodustiste kohta.

Kasutatud kirjandus

Selg, Peeter 2009a. Analüütiline filosoofia. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 471–478.

Selg, Peeter 2009b. Ludwig Wittgenstein. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 479–503.

LFT = Wittgenstein, Ludwig 1996. Loogilis-filosoofiline traktaat. Tartu: Ilmamaa.