IPA

Rahvusvaheline foneetikatähestik (International Phonetic Alphabet ehk IPA) on keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem. Rahvusvaheline Foneetikaühing (Internation Phonetic Association ehk samuti IPA) on selle arendamisega tegelenud juba 19. sajandist alates ning tänapäeval on selle kasutamisest saanud keeleteaduse rahvusvaheline standard. (Karlsson 2002: 66)

Tähestik

Vokaalid

Vokaalid ehk täishäälikud on need häälikud, mille hääldamisel ei ole õhuvool takistatud, vaid liigub vabalt läbi kõnetrakti. IPA vokaalidiagrammi kuju jäljendab suuõõne läbilõiget: vertikaalne telg väljendab keeleselja tõusuastet, horistonaalne keele ees-tagapoolsust. (EKH 2016: 17) Kõigi vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg (Karlsson 2002: 73).

Vokaali nimetuse moodustavad tema asukoht kahe telje suhtes ning tema labiaalsus või illabiaalsus (ehk ümardatus või ümardamatus). Näiteks:

[æ] - illabiaalne madal eesvokaal

[ø] - labiaalne keskkõrge eesvokaal

(Karlsson 2002: 73–74)

Konsonandid

Konsonandid ehk kaashäälikud on need häälikud, mille hääldamisel tekib õhuvoolu ette takistus (EKH 2016: 63). Konsonante eristatakse vastavalt artikulaatorile (keele osa või alahuul) ja häälduskohale (ülemisest huulest mööda suulage neelust glotiseni) (Karlsson 2002: 76) ning täiendavalt hääldusviisi ja fonatsiooni (helilisus-helitus) järgi.

Konsonandi nimetuse moodustavad omadussõnana häälduskoht (tabeli horisontaalne telg) ja nimisõnana hääldusviis (tabeli vertikaalne telg), vajadusel ka fonatsioon. Näiteks:

[p] – helitu bilabiaalne klusiil

[ɣ] – heliline velaarne frikatiiv

(Karlsson 2002: 78–79)

Suprasegmentaalid

Kui vokaale ja konsonante nimetatakse ka segmentideks, siis suprasegmentaalsed ehk prosoodilised omadused on segmentide ülesed. Nendeks omadustekst nimetatakse kvantiteeti, rõhku, tooni ja intonatsiooni. Kõik kokku moodustavad need prosoodia. Kvantiteet tähendab, kui pikk on hääliku kesvus. Rõhk tähendab hääle tugevust ja intensiivsust. Toon ja intonatsioon tähendavad helikõrgust ja selle muutumist. (Karlsson 2002: 80–81)