IPA

Rahvusvaheline foneetikatähestik (International Phonetic Alphabet ehk IPA) on keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem. Rahvusvaheline Foneetikaühing (International Phonetic Association ehk samuti IPA) on selle arendamisega tegelenud juba 19. sajandist alates ning tänapäeval on selle kasutamisest saanud keeleteaduse rahvusvaheline standard. (Karlsson 2002: 66)

Tähestik

Vokaalid

Vokaalid ehk täishäälikud on need häälikud, mille hääldamisel ei ole õhuvool takistatud, vaid liigub vabalt läbi kõnetrakti. IPA vokaalidiagrammi kuju jäljendab suuõõne läbilõiget: vertikaalne telg väljendab keeleselja tõusuastet, horistonaalne keele ees-tagapoolsust. (EKH 2016: 17) Kõigi vokaalide hääldamisel on aktiivseks artikulaatoriks keeleselg (Karlsson 2002: 73).

Vokaali artikulatoorseid omadusi saab kirjeldada läbi tema asetsemise kahe telje suhtes ning tema labiaalsuse või illabiaalsuse (ehk huulte ümardatus või ümardamatus). Näiteks:

• [æ] – illabiaalne madal eesvokaal

• [ø] – labiaalne keskkõrge eesvokaal

(Karlsson 2002: 73–74)

Konsonandid

Konsonandid ehk kaashäälikud on need häälikud, mille hääldamisel tekib õhuvoolu ette takistus (EKH 2016: 63). Konsonante eristatakse vastavalt artikulaatorile (keele osa või alahuul) ja häälduskohale (ülemisest huulest mööda suulage neelust häälekurdudeni) (Karlsson 2002: 76) ning täiendavalt hääldusviisi ja fonatsiooni (helilisus-helitus) järgi.

Konsonandi artikulatoorseid omadusi saab kirjeldada läbi häälduskoha (tabeli horisontaalne telg) ja hääldusviisa (tabeli vertikaalne telg), vajadusel ka fonatsioon kaudu. Näiteks:

• [p] – helitu bilabiaalne klusiil

• [ɣ] – heliline velaarne frikatiiv

• [ɭ] – retrofleksne lateraal

(Karlsson 2002: 78–79)

Suprasegmentaalid

Kui vokaale ja konsonante nimetatakse ka segmentideks, siis suprasegmentaalsed ehk prosoodilised omadused on segmentide ülesed. Nendeks omadusteks nimetatakse kestust, rõhku, tooni ja intonatsiooni. Kõik kokku moodustavad need prosoodia. Kestus näitab, kui pikalt häälikut hääldatakse. Rõhk näitab hääle tugevust ja intensiivsust. Toon ja intonatsioon näitavad helikõrgust ja selle muutumist. (Karlsson 2002: 80–81)

Diakriitikud

Diakriitilised märgid osutavad lisaartikulatsioonile (Karlsson 2002: 82).

Muud sümbolid

Eesti keele transkriptsioon IPAs

Eesti keele vokaalid on [i y u e ø ɤ o æ ɑ] (EKH 2016: 18).

Eesti keele konsonandid on [k p t t^j s s^j ʃ h f v m n n^j r l l^j j] (EKH 2016: 65).

Nõuandeid eesti keele transkribeerimiseks IPAs

(Aimi Pikksaare ja Anton Malmi koostatud materjalide põhjal)

• Palataliseeritud konsonante märgitakse ülaindeksiga ^j

palju [pɑl^jju]

andis [ɑn^jːtis]

• Pikka häälikut antakse edasi märgiga ː ja ülipikka sama märgi kordamisega ːː (NB! tegemist ei ole kooloniga)

Vokaalid

1. välde ilma häälikupikkuse märgita: kalu [kɑlu] (sõna kala mitmuse osastav)

2. välde ühekordse ː-märgiga: kaalu [kɑːlu] (sõna kaal ainsuse omastav)

3. välde kahekordse ː-märgiga: kaalu [kɑːːlu] (sõna kaal ainsuse osastav)

Diftongid

2. välde ilma häälikupikkuse märgita: naeru [nɑeru] (sõna naer ainsuse omastav)

3. välde ühekordse ː-märgiga: naeru [nɑeːru] (sõna naer ainsuse osastav)

Konsonandid (v.a klusiilid)

1 välde ilma häälikupikkuse märgita: kala [kɑlɑ]

2. välde geminaat ilma häälikupikkuse märgita: kalla [kɑllɑ] ’ilutaim’

3. välde geminaat koos ühekordse ː-märgiga geminaadi keskel: kalla [kɑlːlɑ] (sõna kallama käskiva kõneviisi ainsuse 2. pööre)

Klusiilid

1. välde ilma häälikupikkuse märgita ja kui ei ole hääldatud heliliselt (mida üldjuhul ei tehta), siis kirjakeele ortograafia b, d, g asemel on IPA transkriptsioonis k, p, t,: kada [kɑtɑ] ’ragulka’

2. välde: geminaat ilma häälikupikkuse märgita: kata [kɑttɑ] (sõna katma käskiva kõneviisi ainsuse 2. pööre)

3. välde geminaat ühekordse ː-märgiga geminaadi keskel: katta [kɑtːtɑ] (sõna katma da-infinitiiv)

Pikk vokaal klusiili kõrval

2. välde:

saade [sɑːte]

saate [sɑːtte] (sõna saama kindla kõneviisi oleviku mitmuse 2. pööre)

3. välde:

saade [sɑːːte] (sõna saad mitmuse osastav kääne)

saate [sɑːtːte] (sõna saade ainsuse omastav kääne)

Konsonant sõna lõpus

• sõna lõpus ei esine pikana konsonant /v/, nt kaev [kɑeːv]

• sõnalõpuline /h/ on alati pikk, kuigi seda ei märgita mõnikord kirjapildis, nt

krahh [krɑhː]

noh [nohː]

• muud sõnalõpulised konsonandid on kas lühikesed või pikad:

ramm [rɑmː] ja raam [rɑːːm]

koll [koljː] ja kool [koːːlj]

sakk [sɑkː] ja saag [sɑːːk] ja saak [sɑːkː]

said [sɑiːt] ja sait [sɑitː]

• Poolvokaalide märkimine

kui pikale i-le või i-ga lõppevale diftongile järgneb veel üks vokaal, siis hääldub nende vahele uue silbi algusesse poolvokaal [j], nt

siia [siːːjɑ]

maias [mɑijɑs]

müüa [myiːjɑ] (st ka pika üü asemel üi hääldamise puhul)

kui pikale u-le või u-ga lõppevale diftongile järgneb veel üks vokaal, siis hääldub nende vahele uue silbi algusesse poolvokaal [w], nt

luua [luːwɑ] (sõna luud ainsuse omastav kääne)

luua [luːːwɑ] (sõna looma da-infinitiiv)

laua [lɑuwɑ]

Kasutatud kirjandus

EKH 2016 = Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 17–18, 63, 65.

Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 66, 73–74, 76, 78–79, 82.

Lisamaterjalid

IPA tähestik koos hääldusega

IPA klaviatuur