Ferdinand de Saussure

Ferdinand de Saussure (1857–1913) oli šveitsi keeleteadlane. Tema õpilaste poolt 1916. aastal postuumselt välja antud teos "Üldkeeleteaduse kursus" (Cours de linguistique générale) on strukturalistliku keeleteaduse e strukturalismi tüvitekst. (Karlsson 2002: 60)

Saussure'i olulisemad ideed

Keel, keelevald, kõne

Saussure eristab mõisteid keel (langue), keelevald (langage) ja kõne (parole) (Sausssure 2017: 39, 45). Keelevald on kõige laiemas mõttes inimese võimelisus keeleks. See hõlmab nii füsioloogilisi ja füüsikalisi eeldusi (nt hääle tekitamine) kui ka psühholoogilisi aspekte (nt mõtte väljendamine keelelise kujundina). Keel on keelevalla üks osa. Ühelt poolt on see keelevalla praktiline väljund, teisalt aga ka eeldus, et me oma keelevalla-võimekust rakendada saaksime. (ibid. 39) Keele puhul on oluline selle sotsiaalne loomus: keel saab eksisteerida ainult tänu "kogukonna liikmete vahel sõlmitud lepingule" (ibid. 46). See tähendab, et keele eksisteerimise eelduseks on keele kasutajate üksmeel selle osas, missuguste keeleliste vahenditega me ühte või teist referenti nimetame. Kõne on keele individuaalne ja konkreetne esinemisvorm (ibid. 45), näiteks kahe inimese vaheline vestlus või see tekst siin.

Keeleteaduse definitsioon

Keeleteaduse ainsaks ja tõeliseks objektiks on keel vaadelduna iseeneses ja iseenese jaoks. (Saussure 2017: 368)

Kasutatud kirjandus

Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 60.