Aeg
Aeg (ingl k tense) on verbi grammatiline kategooria, mis näitab verbi poolt väljendatud sündmuse ajalist paiknevust kas kõnehetke või mõne teise sündmuse suhtes. Kui sündmus ise ja lähtehetk, mille suhtes seda kirjeldatakse, on samaaegsed, on tegemist absoluutse ajaga. Kui sündmus ja tema lähtehetk ei ole samaaegsed, on tegemist relatiivse ajaga. Lähtuvalt sündmuse toimumise positsioonist selle lähtehetke suhtes jagunevad aja kategooria liikmed kolme suuremasse gruppi: olevik (sündmus toimub kõnelemisega samaaegselt), minevik (sündmus toimus enne kõnelemist), tulevik (sündmus toimub pärast kõnelemist). (EKG 1993: 74–75)
Lisaks grammatilistele ajavormidele on ajaliste seoste väljendamiseks ka palju leksikaalseid vahendeid (varsti, hiljem, siis, seejärel, täna, eelmisel nädalal, järgmisel aastal, esmaspäeval, pärast tunde jne), kuid need ei kuulu aja kui grammatilise kategooria alla (Kroeger 2005: 147). Grammatilisuse ja perifrastilisuse piiri peal on nt abitegusõnad (Kroeger 2005: 148), millega mitmed indoeuroopa keeled markeerivad tulevikku (ingl I will read the book, sks Ich werde das Buch lesen, rts Jag ska läsa boken) (vt ka Comrie 43–48). Puhas grammatiline tulevik leidub vaid vähestes indoeuroopa keeltes, nt prantsuse keeles (Dahl, Velupillai 2013a) (Je lirai le livre). See-eest perfekti perifrastilisi vorme (Ma olen lugenud, I have read, Ich habe gelesen) loetakse siiski grammatilise aja alla (Dahl, Velupillai 2013b).
Teine asjaolu, mis raskendab aja kategooria kirjeldamist ja võrdlemist eri keeltes, on aja seotus aspekti ja kõneviisi kategooriaga (Dahl, Velupillai 2013b). Näiteks eesti keele perfekt võib aspekti seisukohast väljendada nii perfektiivsust kui ka imperfektiivsust (vt allolev tabel) (EKG 1993: 77–78); inglise keele simple ja continuous ajavormid kannavad opositsioonis olles vastavalt perfektiivsuse ja imperfektiivsuse tähendust (Comrie 2000: 9).
Eesti keele ajavormid
Eesti keeles on aja kategoorial indikatiivis neli liiget:
| Aeg | Funktsioon | Näide |
|---|---|---|
| Preesens (olevik) | sündmus toimub kõnehetkega samaaegselt (st mitte minevikus ega tulevikus) | Ma loen raamatut. |
| Imperfekt (lihtminevik) | sündmus toimub enne kõnehetke | Ma lugesin raamatut. |
| Perfekt (täisminevik) | 1) sündmus toimub enne kõnehetke, kuid on kõnehetke seisukohast relevantne
2) sündmus algas varem, kuid kestab ka kõnehetkel edasi |
1) Ma olen selle raamatu juba läbi lugenud.
2) Ma olen seda raamatut juba kuu aega lugenud. |
| Pluskvamperfekt (enneminevik) | sündmus toimub enne kõnehetke ning seda seostatakse mingi teise sündmsuega, mis ajaliselt toimus esimese sündmuse vahel ja kõnehetke vahel | Ma olin enne filmi nägemist raamatut lugenud. |
(EKG 1993: 74–79)
Neile neljale ajavormile lisandub preteeritum (üldminevik), mida kasutatakse tingivas ja kaudses kõneviisi. Preteeritum väljendab, et sündmus on toimunud enne kõnehetke, kuid ei täpssuta, kas tegemist on imperfekti, perfekti või pluskvamperfektiga (Ta olevat seda raamatut lugenud). (EKG 1993: 79) Eraldi tuleviku ajavormi eesti keeles ei ole, selle asemel kasutatakse preesensit (EKG 1993: 76) (Ma loen seda raamatut homme; Ma hakkan seda raamatut lugema; Ma kavatsen seda raamatut lugeda).
Kasutatud kirjandus
Comrie, Bernard 2000. Tense. Cambridge University Press.
Dahl, Östen, Viveka Velupillai 2013a. The Future Tense. – World Atlas of Language Structures Online. Matthew S. Dryer, Martin Haspelmath (Eds.). Leipzig: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology.
Dahl, Östen, Viveka Velupillai 2013b. Tense and Aspect. – World Atlas of Language Structures Online. Matthew S. Dryer, Martin Haspelmath (Eds.). Leipzig: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology.
EKG 1993 = Eesti keele grammatika 1993. Peatoimetaja Mati Erelt. Tallinn: Eesti Keele Instituut.
Kroeger, Paul R. 2005. Analyzing Grammar. Cambridge University Press.