Tegumood

Allikas: Keeleteaduse wiki
Redaktsioon seisuga 5. november 2022, kell 10:32 kasutajalt Keeletark (arutelu | kaastöö)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Tegumood (ingl k grammatical voice) on verbi grammatiline kategooria, mis väljendab lause semantiliste rollide seost grammatiliste lauseliikmetega (Zúñiga, Kittilä 2019: 4). See tähendab, et erinevad tegumoed võimaldavad lauses varieerida, kes, kelle suhtes ja mida tegi.

Eesti keeles on kaks tegumoodi: aktiiv ja passiiv (EKG 1993: 72). Aktiiv on markeerimata "tavapärane" variant, kus lause agent – lause osaline, kes midagi teeb – kattub lause subjektiga. Näiteks lauses Üliõpilane loeb raamatu läbi on üliõpilane nii agent kui ka subjekt, samas kui raamat on semantiliselt patsient (see, kellega midagi tehakse) ja grammatiliselt objekt. Sama lause passiivi variandis Raamat loetakse läbi on raamat semantiliselt ikka patsient, kuid grammatiliselt subjekt. Passiivi tunnus on seega see, et lause semantilised ja grammatilised rollid ei kattu (Zúñiga, Kittilä 2019: 82; EKG 1993: 72).

Eesti keele passiivi kohta kasutatakse ka mõistet impersonaal, sest ajalooliselt on see olnud ainult umbisikuline, st agenti pole lauses eksplitsiitselt väljendatud (EKG 1993: 73). Võõrlaenuna on eesti keelde siiski jõudnud poolt-konstruktsioon, mis võimaldab ka passiivis agenti väljendada (Raamat loetakse läbi üliõpilase poolt).

Kuigi indoeuroopa keeltes vähemlevinud, leidub maailma keeltes veel mitmeid tegumoode, näiteks:

  • antipassiiv
  • kausatiiv
  • antikausatiiv


Kasutatud allikad

Zúñiga, Fernando, Seppo Kittilä 2019. Grammatical Voice. Cambridge University Press.