Tegumood

Tegumood (ingl k grammatical voice) on verbi grammatiline kategooria, mis väljendab lause semantiliste rollide seost lauseliikmetega (Zúñiga, Kittilä 2019: 4). See tähendab, et erinevad tegumoed võimaldavad lauses varieerida, kes, kelle suhtes ja mida tegi.

Eesti keeles on kaks grammatilist tegumoodi: aktiiv ja passiiv (EKG 1993: 72). Aktiiv on markeerimata "tavapärane" variant, kus lause agent – lause osaline, kes midagi teeb – kattub lause subjektiga. Näiteks lauses Üliõpilane loeb raamatut on üliõpilane nii agent kui ka subjekt, samas kui raamat on semantiliselt patsient (see, kellega midagi tehakse) ja grammatiliselt objekt. Sama lause passiivi variandis Raamat on loetud on raamat semantiliselt ikka patsient, kuid grammatiliselt subjekt.

Täiendavalt on eesti keeles võimalik eristada passiivi ja impersonaali ehk umbisikulist tegumoodi. Kui traditsiooniline passiiv vahetab ära lause semantilise patsiendi grammatilise rolli (subjektist objektiks), siis impersonaali puhul ei olegi lauses subjekti (Raamatut loetakse – raamatut on grammatiliselt objekt, semantiliselt patsient). (Erelt 209–210)

Lisaks aktiivile ja passiivile esineb eesti keeles teataval määral ka kausatiiv, mille puhul lisandub lausesse veel üks agent, kes mõjutab teist agenti midagi tegema (Zúñiga, Kittilä 2019: 15). Grammatilise kausatiivi tunnus on -ta-, nt sulama -> sulatama (= midagi sulama panema) (Erelt 233). Selle tuletuse produktiivsus on siiski piiratud ning enamasti kasutatakse kausatiivsuse väljendamiseks perifrastilisi konstruktsioone, nagu teha paluma, tegema panema, teha käskima (Õppejõud pani üliõpilase raamatut lugema, aga mitte Õppejõud *lugetas üliõpilast).

Sellist tegumoodi, kus lauses puudub agent täielikult, nimetatakse rahvusvahelises grammatikakirjelduses ka antikausatiiviks (Zúñiga, Kittilä 2019: 41). Selle vastand on kausatiiv, mille puhul lausesse lisandub veel üks agent, kes mõjutab teist agenti midagi tegema (Zúñiga, Kittilä 2019: 15). Kausatiivseid konstruktsioone saab luua ka eesti keeles (Õppejõud pani üliõpilase raamatut lugema), kuid tegemist ei ole grammatilise kausatiiviga. Grammatiline kausatiiv esineb eesti keeles üksikutes sõnatuletustes, nagu

Vähestes maailma keeltes, euroopa keeltest ainsana baski keeles, esineb ka antipassiiv (Polinsky 2013), kus semantiline agent ja grammatiline subjekt kattuvad, kuid semantiline patsient ei vasta grammatilisele objektile (Zúñiga, Kittilä 2019: 103). Eesti keeles ei ole antipassiivi moodustamine võimalik.

Kasutatud allikad

EKG 1993 = Eesti keele grammatika 1993. Peatoimetaja Mati Erelt. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

Polinsky, Maria 2013. Antipassive Constructions. – World Atlas of Language Structures Online. Matthew S. Dryer, Martin Haspelmath (Eds.). Leipzig: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology.

Zúñiga, Fernando, Seppo Kittilä 2019. Grammatical Voice. Cambridge University Press.