Isik

Isik (ingl k person) on grammatiline kategooria, mis eristab vestluses osalejaid ning väljendab nende rolle vestluses. Isiku kategoorias on kolm liiget: kõneleja (1. isik), adressaat (2. isik) ja väline osapool (3. isik). (Siewierska 2004: 1–2) Esimene ja teine isik on vestluses alati deiktilised, st sõltuvad kõnelejatest ja nende vastavatest perspektiividest, ning neile viidatakse üldjuhul alati asesõnadega (mina, sina). Seevastu kolmandale isikule saab asesõnaga (tema) viidata ainult anafoorselt, st kui vestluses on varasemalt juba nime või mõne muu nimisõna kaudu määratletud, kellest räägitakse. (Siewierska 2004: 7)

Ehkki isikuid on kolm, on isikutele viitavaid asesõnu oluliselt rohkem, mis tuleneb sellest, et isiku kategooria on sageli lahutamatult seotud arvu, käände ja/või klassi kategooriaga (Siewierska 2004: 3). Näiteks eesti keele asesõna tema väljendab korraga, et tegemist on 3. isiku, ainsuse ja nominatiiviga, samas kui inglise keeles lisandub sinna veel sugu (he/she). Samuti võib isiku kategooria väljendada vestluspartnerite omavahelisi suhteid (Siewierska 2004: 3), nt eesti keeles kasutatakse viisakusvormina mitmuse teist isikut (Teie), saksa keeles mitmuse kolmandat isikut (Sie). Kuna neid erinevaid võimalikke kombinatsioone, mida isik korraga väljendada saab, on niivõrd palju, erinevad ka asesõnad ja nende funktsioonid keeleti ulatuslikult.

Lisaks asesõnadele saavad keeles isikut markeerida verbid, harvemal juhul ka nimisõnad ja kaassõnad. Seda nimetatakse isikuga ühildumiseks. (Siewierska 2004: 127) Eesti keeles saab isikuga ühilduda ainult verb: lause öeldis ühildub lause alusega kõigis isikutes nii ainsuses kui ka mitmuses, va eitavas kõneliigis ning kvotatiivis ja jussiivis (Erelt 2017: 196) (nt mina olen, sina oled jne, aga mina ei ole, sina ei ole).

Kasutatud kirjandus

Erelt, Mati 2017. Öeldis. – Eesti keele süntaks. Mati Erelt, Helle Metslang (toim.). Tartu Ülikooli Kirjastus.

Siewierska, Anna 2004. Person. Cambridge University Press.