IPA
Rahvusvaheline foneetikatähestik (International Phonetic Alphabet ehk IPA) on keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem. Rahvusvaheline Foneetikaühing (Internation Phonetic Association ehk samuti IPA) on selle arendamisega tegelenud juba 19. sajandist alates ning tänapäeval on selle kasutamisest saanud keeleteaduse rahvusvaheline standard. (Karlsson 2002: 66)
Tähestik
Vokaalid
Vokaalid ehk täishäälikud on need häälikud, mille hääldamisel ei ole õhuvool takistatud, vaid liigub vabalt läbi kõnetrakti. IPA vokaalidiagrammi kuju jäljendab suuõõne läbilõiget: vertikaalne telg väljendab keeleselja tõusuastet, horistonaalne keele ees-tagapoolsust. (EKH 2016: 17)
ʉ
Konsonandid
Konsonandid ehk kaashäälikud on need häälikud, mille hääldamisel tekib õhuvoolu ette takistus (EKH 2016: 63). Konsonante eristataksegi vastavalt sellele, kuhu ja kuidas see takistus tekib.
Suprasegmentaalid
Kui vokaale ja konsonante nimetatakse ka segmentideks, siis suprasegmentaalsed ehk prosoodilised omadused on segmentide ülesed. Nendeks omadustekst nimetatakse kvantiteeti, rõhku, tooni ja intonatsiooni. Kõik kokku moodustavad need prosoodia. Kvantiteet tähendab, kui pikk on hääliku kesvus. Rõhk tähendab hääle tugevust ja intensiivsust. Toon ja intonatsioon tähendavad helikõrgust ja selle muutumist. (Karlsson 2002: 80–81)
Toonid ja aktsendid
Diakriitikud
Muud sümbolid
Eesti keele transkriptsioon IPAs
Kasutatud kirjandus
EKH 2016 = Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 66.