Valik keeleteaduslikke mõisteid

Siit leiad teemade kaupa keeleteaduse põhimõisted.

Üldine

• Algkeel – on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) (Karlsson 2002: 58).

• Areaalne liigitus – keelte jagamine piirkondade järgi, kus neid kõneldakse (Karlsson 2002: 52).

• Etümoloogia – teadus sõnade päritolust (Karlsson 2002: 287).

• Foneetiline kirjaviis – kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi).

Sotsiolingvistika

• Adstraat – keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž).

• Allkeel – keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) (Karlsson 2002: 17).

• Dialekt – murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant (Karlsson 2002: 284).

• Diglossia – on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad (Karlsson 2002: 309).

Foneetika ja fonoloogia

• Akustiline foneetika – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.

• Allofoon – foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega (Karlsson 2002: 87).

• Artikulatoorne foneetika – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.

• Foneem – fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon (Karlsson 2002: 86).

• Foneetika – keele allsüsteem; tegeleb häälikutega ning nende tootmise ja tajumisega (Karlsson 2002: 65).

Morfoloogia ja süntaks

• Absolutiiv-ergatiivsed keeled – keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A. (Karlsson 2002: 183)

• Aeg – deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lauses väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega (Karlsson 2002: 259).

• Afiks – seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks (Karlsson 2002: 127).

• Allomorf – morfeemi variant (Karlsson 2002: 120).

• Analüütiline keel – keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente (Karlsson 2002: 219).

• Arv – grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu (Karlsson 2002: 257).

• Aspekt – grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi (Karlsson 2002: 258).

• Binaarne opositsioon – vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud.

Semantika ja pragmaatika

• Abstraktne tähendus – ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis.

• Agent – (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult (Karlsson 2002: 181).

• Anafoor – keeleelementi kasutamine tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana (Karlsson 2002: 276).

• Definiitsus – tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses (Karlsson 2002: 256).

• Deiktiline element – kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, millest tavaliselt ei saa aru, kui tausta ei tea (Karlsson 2002: 272).

• Denotatsioon – (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele (Karlsson 2002: 237)

• Diskursus – tekst koos kontekstiga (Karlsson 2002: 272).

• Diskursuseanalüüs – suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine (Karlsson 2002: 272).

• Ekstensioon – sõna kõik võimalikud referendid (Karlsson 2002: 237).