Valik keeleteaduslikke mõisteid

Siit leiad teemade kaupa keeleteaduse põhimõisted. Allikatena on kasutatud eelkõige eestikeelseid allikaid.

Üldine

• Keeleteadus (lingvistika) – loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus (Karlsson 2002: 48).

• Üldkeeleteadus – käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi küsimusi ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid (Karlsson 2002: 48–49).

• Teoreetiline keeleteadus – tegeleb keelesüsteemi või selle kasutamise teooria ja kirjelduse loomisega kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast (Karlsson 2002: 54).

• Võrdlev-ajalooline keeleteadus – püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust (Karlsson 2002: 295).

• Tekstilingvistika – keeleteaduse suund, mille uurimisobjektiks on terviktekstid.

• Funktsioonist lähtuv keeleuurimine – võtab keele uurimisel aluseks selle funktsioonid, mitte ühe konkreetse keele nähtused, sest eri keeltel on eri tasandi vahendid sama funktsiooni väljendamiseks (Karlsson 2002: 51).

• Etümoloogia – teadus sõnade päritolust (Karlsson 2002: 287).

• Onomastika – teadus nimede päritolust, struktuurist ja kasutusest (Päll, Henno 2003).

• Areaalne liigitus – keelte jagamine piirkondade järgi, kus neid kõneldakse.

• Sotsiolingvistiline liigitus – keelte jagamine kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas.

• Tüpoloogiline liigitus – keelte jagamine nende struktuuri ja sõnavara omaduste järgi.

• Genealoogiline liigitus – keelte jagamine sugulus- ja põlvnemissuhete alusel (Karlsson 2002: 294).

• Keelkond – ühise algkeelega keeled.

• Haru – üksteisest hiljem eraldunud ja seega omavahel lähemas suguluses keeled ühe keelkonna sees.

• Rühm – üksteisest hiljem eraldunud ja seega omavahel lähemas suguluses keeled ühe keelkonna ühe haru sees.

• Algkeel – keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) (Karlsson 2002: 58).

• Isolaatkeel – keel, millele ei ole leitud ühtegi sugulaskeelt (või mille sugulaskeeled on välja surnud) (Karlsson 2002: 296).

• Rekonstruktsioon – algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel (Karlsson 2002: 295).

• Lause – kirjakeeles üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga, suulises kõnes eristatav süntaktilise ja tähendusliku terviklikkuse ning intonatsiooni põhjal (lause lõpus tavaliselt intonatsioon, st põhitoon langeb ning tekivad pikemad pausid).

• Lausung – suulises kõnes üksus, mille moodustab ühe kõneleja jutt pausist pausini (Karlsson 2002: 151).

• Grammatika – selle all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi (Karlsson 2002: 37).

• Kiri – nähtavate (raiutud, vajutatud, kratsitud, joonistatud, kirjutatud, trükitud) või teisiti tajutavate (nt kombitavate) märkide süsteem keelelise väljenduse kinnitamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks.

• Foneetiline kirjaviis – kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi).

• Logograafiline kirjaviis – kirjaviis, milles üks märk vastab ühele sõnale.

• Silpkiri – kiri, milles üks märk vastab ühele silbile.

• Keeleuniversaalid – keelenähtused, mis on omased enamusele (või kõigile) loomulikele keeltele (Karslsson 2002: 42).

• Lingua franca – abikeel, mida erinevate keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad ning mis ei ole ühegi kõneleja emakeel. Tihti on tegu seguga mitmest keelest.

• Ohustatud keel – keel, mille kasutatajad eelistavad oma lastele õpetada mõnd teist, enamasti parema sotsiolingvistilise staatusega keelt. Keele ohustatust mõõdetakse EGIDSi skaalal vahemikus nullist (rahvusvaheliselt kasutatud keel) kümneni (väljasurnud keel). (Ethnologue)

• Markeerimata liige – keelendi algvorm või opositsiooni lihtsam liige (Karlsson 2002: 68, 104, 208).

• Markeeritud liige – opositsiooni keerukam, suurema energiakuluga loodud liige (Karlsson 2002: 68, 104).

• Binaarne opositsioon – vastandus kahe elemendi vahel, mis teineteist välistavad (näiteks vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud) (Karlsson 2002: 142).

• Metakeel – keel, mida kasutatakse loomulike keelte kirjeldamiseks. Metakeeleks võivad olla grammatilised formalismid või ka mingi loomulik keel, mida täpsustatakse teoreetiliste mõistetega. (Karlsson 2002: 19)

• Pro-sõnad – sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel (pronoomen käändsõna e noomeni asemel, proadjektiiv adjektiivi e omadussõna asemel jne).

• Adstraat – keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž).

• Substraat – on keel, mida mõjutab mingi teine, temaga kontaktis olev keel.

• Superstraat – on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt.

• Referentsiaalsus – keele omadus osutada reaalse maailma entiteetidele.

• Referent – reaalse maailma entiteet, millele keel viitab (Karlsson 2002: 237).

• Tähistaja – Saussure’i termin keelelise vormi jaoks (de Saussure 2017: 121).

• Tähistatav – Saussure’i termin keeles väljendatud tähenduse jaoks (de Saussure 2017: 121).

• Kaksikliigendus – keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks (Saussure’i jaotus, de Saussure 2017: 120), teiselt poolt vormi jaotamine väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks.

Psühholingvistika

• Psühholingvistika – keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt. (Karlsson 2002: 52)

• Kujundskeem – (ingl k image schema) tähenduse tekkimise aluseks olev skemaatiline mõiste või mõistete kogum (kognitiivses lingvistikas).

• Lalisemine – keele omandamise etapp lapse esimese eluaasta teisel poolel, kus laps toob kuuldavale sisulise tähenduseta silbijadasid (Argus et al. 2021).

• Keele loomine ja mõistmine – keele loomine tähendab mingi info või idee sõnadesse panemist, keele mõistmine tähendab sõnadesse pandud info või idee vastu võtmist.

• Keele omandamine ja õppimine – keele omandamine toimub alateadlikult ja loomulikus keskkonnas, keele õppimine toimub teadlikult ja enamasti koolis (Argus et al. 2021).

• Lastekeel – lapse loodud keel (Kõrgesaar, Kapanen 2015: 178).

• Hoidjakeel – täiskasvanu loodud keel, mis on lapsele suunatud (Kõrgesaar, Kapanen 2015: 180).

• Sisendkeel – igasugune keel, mida laps kuuleb, st lapsele suunatud hoidjakeel + juhuslikult pealt kuuldud keel (näiteks telekas) (Kõrgesaar, Kapanen 2015: 183).

• Üleüldistamine – nähtus, kui laps hakkab ühele referendile viitavat sõna kasutama teiste sarnaste referentide kohta (nt koer kõigi loomade kohta) (Ambridge et al. 2013: 48).

• Kategoriseerimine – mingite ühiste tunnuste põhjal objektide ja nähtuste liigitamine ühe sõna alla (nt sõna tool kasutamine esemete kohta, mille peal saab istuda, sõltumata konkreetse kõnealuse tooli värvist, kujust, materjalist jne) (Tragel 2002: 5).

• Kakskeelsus – olukord, kus inimene on omandanud või õppinud teise keele (Argus et al. 2021).

• Mitmekeelsus – olukord, kus inimene on omandanud või õppinud rohkem kui kaks keelt (Argus et al. 2021).

Sotsiolingvistika

• Sotsiolingvistika – keeleteaduse haru, mis uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas (Karlsson 2002: 51).

• Kvantitatiivne sotsiolingvistika – tegeleb keeleüksuste varieerumise täppisanalüüsiga.

• Praktiline sotsiolingvistika – tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega. Meetod on enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel.

• Allkeel – keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) (Karlsson 2002: 17).

• Dialekt – murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant (Karlsson 2002: 284).

• Idiolekt – konkreetsele indiviidile omane keele variant (Karlsson 2002: 284).

• Sotsiolekt – keele variant, mille kasutamine sõltub kõneleja sotsiaalsest taustast ja suhtlussituatsiooni formaalsusastmest (Karlsson 2002: 285).

• Variatiivsus – tähendab, et erinevad inimesed, sotsiaalsed grupid ja eri piirkondade elanikud kasutavad keelt erinevalt. Samuti muutub keele kasutamine aja jooksul. (Karlsson 2002: 51)

• Vähemuskeel – keel, mille kõnelejaid on mingis riigis vähem kui teis(t)e keel(t)e kõnelejaid.

• Diglossia – olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad (Karlsson 2002: 309).

Foneetika ja fonoloogia

• Foneetika – keele allsüsteem, mis tegeleb häälikutega ning nende tootmise ja tajumisega (Karlsson 2002: 65).

• Akustiline foneetika – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.

• Pertseptiivne ehk tajufoneetika – uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamist ja tajumist (äratundmist).

• Artikulatoorne foneetika – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.

• Fonoloogia – keele allsüsteem, milles uuritakse keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. (Karlsson 2002: 86)

• Häälik – väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus (Karlsson 2002: 86).

• Foneem – fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon.

• Allofoon – foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega (Karlsson 2002: 87).

• Häälikute kvaliteet – häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest.

• Häälikute kvantiteet – häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus.

• Häälikuseadused – kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes (Karlsson 2002: 286).

• Transkribeerimine – häälduse ülesmärkimine kirjas.

• IPA (International Phonetic Alphabet) – rahvusvaheline foneetiline tähestik - transkriptsioonisüsteem, mis on loodud kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud) (Karlsson 2002: 66).

• SUT – soome-ugri transkriptsioon – uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem.

Morfoloogia ja süntaks

• Morfoloogia – uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks (Karlsson 2002: 107).

• Süntaks – keele allsüsteem, milles uuritakse sõnade liitmist suuremateks üksusteks – osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks (Karlsson 2002: 148).

• Morfeem – väikseim tähendusega keeleüksus (Karlsson 2002: 120).

• Vaba morfeem – morfeem, mis võib esineda iseseisva sõnavormina (Karlsson 2002: 127).

• Seotud morfeem – morfeem, mis saab esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega (Karlsson 2002: 127).

• Afiks – seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. (Karlsson 2002: 127)

• Infiks – tüve sisse lisanduv morfeem (nt tagalogi k – hiraman ‘laenama’; h-in-iraman ‘ laenas’) (Karlsson 2002: 129).

• Prefiks – tüve ette liituv morfeem (Karlsson 2002: 128).

• Sufiks – tüve lõppu liituv morfeem (Karlsson 2002: 129).

• Tsirkumfiks – tüve ümber (nii ette kui lõppu) liituv morfeem, mille mõlemad osad on vajalikud ühe tähenduse edasi andmiseks (nt sks k ge+mach+t) (Karlsson 2002: 128).

• Reduplikatsioon – liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täielik või osaline kordamine (Karlsson 2002: 130).

• Morf – morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles.

• Allomorf – morfeemi variant (Karlsson 2002: 120).

• Kliitik – teiste morfeemide või sõnadega nõrgalt seotud morfeem (Karlsson 2002: 132).

• Muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju muutumine erinevates ümbrustes.

• Kumulatsioon – ühes morfeemis on mitu tähendust.

• Morfeemianalüüs – sõna jagamine morfeemideks (segmentimine) ning morfoloogilise info lisamine igale morfeemile (glossimine) (Karlsson 2002: 121).

• Segmentimine – sõna jagamine morfeemideks (Karlsson 2002: 114).

• Glossimine – morfoloogilise info lisamine igale morfeemile.

• Fusioon – tähendusüksuste esinemine üksteisesse sulandunult (morfeemide piirid on hajusad, vahel morfeeme raske eristada) (Karlsson 2002: 130).
• Moodustaja – (ingl k constituent) ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on.

• Ühildumine – nähtus, mille puhul verbile lisandub marker, mis märgib, kumb osaline sihitislikus lauses on alus, kumb sihitis (EKG 1993: 7).

• Grammatiseerumine – keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks (Karlsson 2002: 182).

• Grammatiline kategooria – koosneb üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad sama tasandi vormiüksused (nt kääne, aeg, isik) (SIL Glossary).

• Arv – grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu (Karlsson 2002: 257).

• Aeg – deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lauses väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega (Karlsson 2002: 259).

• Aspekt – grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi (Karlsson 2002: 258).

• Kääne – grammatiline kategooria, mis väljendab sõna semantilis-süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega (Karlsson 2002: 257).

• Polaarsus – grammatiline kategooria, mis eristab jaatust ja eitust.

• Mitmeliikmeline opositsioon – vastandus grammatilise kategooria liikmete vahel, millest mõned on markeerimata ja teised markeeritud (Karlsson 2002: 141).

• Lausepuu e hargmik – skeem lause hierarhia visualiseerimiseks (Karlsson 2002: 156).

• Absolutiiv-ergatiivsed keeled – keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A. (Karlsson 2002: 183)

• Nominatiiv-akusatiivsed keeled – keeled, milles markeeritakse sihitisliku lause agenti (A) ja mittesihitisliku lause ainsat osalejat (S) ühtmoodi; sihitisliku lause patsienti (P) aga teisiti (markeeritud käändega); skemaatiliselt: A = S; P

• Analüütilised keeled – keeled, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente.

• Sünteetilised keeled – keeled, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente.

• Polüsünteetilised keeled – keeled, milles sõnadele liitub väga palju morfoloogilisi elemente (üks lause võib koosneda ainult ühest sõnast, mis on tavaliselt väga pikk) (Karlsson 2002: 145).

Semantika ja pragmaatika

• Semantika – keele allsüsteem, milles uuritakse keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi (Karlsson 2002: 30).

• Pragmaatika – keeleteaduse uurimissuund, milles võetakse keelelise käitumise ja tähenduse uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti (Karlsson 2002: 51).

• Tähendus – see, mille abil ühendatakse keeleline vorm reaalse maailma nähtustega (Pajusalu 2009: 7).

• Tähendusväli – tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad (Karlsson 2002: 249).

• Tähendusvaldkond – erinevad kontekstid (nt ruum või aeg), kus ühel sõnal saab olla erinevaid tähendusi (Pajusalu 2009: 11).

• Abstraktne tähendus – ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis.

• Konkreetne tähendus – kõneleja või kuulaja tähendus. Täpsemas semantilises analüüsis konkreetseid suhteid (näiteks ruumisuhteid) väljendav tähendus.

• Polüseemia – mitmetähenduslikkus; mitmetähendusliku üksuse ehk polüseemi tähendused on omavahel süstemaatiliselt seotud (nt inimene seisab ja kell seisab) (Karlsson 2002: 243).

• Sünonüümia – samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel (Karlsson 2002: 250).

• Sünonüüm – teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane või lähedane samast sõnaliigist sõna (nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne) (Karlsson 2002: 250).

• Homonüüm – sama kirjapildi ja/või hääldusega sõnad, mis tähenduse poolest üksteisest erinevad (nt tee (jook) ja tee (pinnaseriba)) (Karlsson 2002: 112).

• Metafoor – mõtlemise mehhanism, ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas (Pajusalu 2009: 107).

• Mõistemetafoor – üldnimetus metafoorsete ülekannete loomise ja kasutamise kohta (Pajusalu 2009: 109).

• Konstruktsioon – vormi ja tähenduse kooslus, mille terviktähendus erineb komponentide tähendustest (Penjam 2009: 5)

• Fraas – koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu (Karlsson 2002: 159).

• Tekst – keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess (Karlsson 2002: 271).

• Kontekst – ümbritsevate sõnade ja grammatiliste vormide tähendus (Penjam 2009: 5); laiemalt keelekasutuse olukord (Pajusalu 2009: 21).

• Diskursus – tekst koos kontekstiga (Karlsson 2002: 272).

• Diskursuseanalüüs – suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine (Karlsson 2002: 272).

• Semantiline roll ehk temaatiline roll – tähendus, mille lausemoodustaja konkreetses lauses saab, roll, mida ta konkreetses lauses täidab (Pajusalu 2009: 81).

• Agent – (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult (Pajusalu 2009: 83).

• Patsient – (semantiline roll) lause osaline, kes või mis on kas mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundi või tingimuste muutustele (Pajusalu 2009: 84).

• Saaja – (semantiline roll) lause osaline, mis või kes väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti (Pajusalu 2009: 86).

• Siht – semantiline roll, mis väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti (Pajusalu 2009: 87).

• Teema – semantiline roll, millega viidatakse esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutusele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omanduses või mille omanik muutub (Karlsson 2002: 238).

• Perspektiiv – keelekasutaja vaatepunkti väljendus kõnes (Pajusalu 2009: 146).

• Hoiak – keelekasutaja subjektiivse meelestatuse väljendus kõnes.

• Presupositsioon – eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte (Karlsson 2002: 274).

• Propositsioon – lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab (Pajusalu 2009: 13).

• Anafoor – keeleelemendi kasutamine tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana (Karlsson 2002: 276).

• Definiitsus – vastava nimisõnafraasi referendi tuntus või tundmatus parajasti käimasolevas diskursuses (Karlsson 2002: 256).

• Deiktiline element – kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, millest tavaliselt tausta teadmata aru ei saa (Karlsson 2002: 272).

• Grammatiline isik – deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele.

• Modaalsus – kõneleja seisukoha/arvamuse grammatiseerunud väljendusvahend. Kõneleja ei iseloomusta sündmust otse, vaid oma suhtumise kaudu. (Karlsson 2002: 260)

• Interpersonaalsus – seosed suhtluse osaliste vahel; spetsiifilised diskursuserollid ja neid väljendavad keelevahendid; autori identiteet ja suhted vastuvõtjaga, mis peegelduvad keelelistes valikutes (Halliday 1985)

• Intertekstuaalsus – tekstide vastastikmõju; eri tüüpi tekstide peegeldumine üksteises (kui seos tekstide autorite vahel ei ole esiplaanil); tekst ei kajasta ainult autori eesmärke, vaid ka vahetu ühiskondliku ja kultuurilise mõju tulemusel kujunenud diskursusekonteksti, k.a hoiakuid (nt ideologeeme). Tähendus kujuneb suurtes kultuurilistes-sotsiaalsetes tekstivõrgustikes. (Kristeva 1969).

• Denotatsioon ehk intensioon – keele tähendusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele (Karlsson 2002: 237)

• Ekstensioon – sõna kõik võimalikud referendid (Karlsson 2002: 237).

• Kõneakt e. kõnetegu – suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt viitamine, aga ka illokutiivne jõud) (Karlsson 2002: 67).

• Voor – vestluse üksus; see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima (Karlsson 2002: 152).

• Vooruvahetus – kõnevoorude vahetamine vestluses (Karlsson 2002: 280).

• Viiteahel – juba kasutatud lauseliikmele tagasi viitamine (näiteks asesõnaga) (Pajusalu 2009: 181).

• Naaberpaar – mitmest voorust koosnev dialoogi osa, mis tavaliselt järgib kindlaid reegleid (nt tervitus - vastutervitus, küsimus - vastus) (Karlsson 2002: 280-281).

• Konversatsioonianalüüs ehk vestlusanalüüs – keeleteaduse suund, mis uurib reaalseid vestlusi ja püüab välja selgitada vestluse seaduspärasused (Karlsson 2002: 280).

Korpuslingvistika

• Korpuslingvistika – keeleteaduse haru, mis kasutab tekste keeleandmete allikana ning võimaldab keelekasutuse põhjal teha järeldusi keele ja ka ühiskonna kohta. Korpuslingvistika on olemuselt kvantitatiivne keeleuurimismeetod, milles on olulisel kohal statistiliste meetodite rakendamine. (Muischnek, Lindström 2020: 306–307)

• Korpus – keeleuurimise aluseks olev korrastatud elektrooniliste tekstide kogu (Muischnek, Lindström 2020: 308).

• Korpusepäringusüsteem – veebipõhine või kasutaja arvutisse installeeritav tarkvara, mille abil saab korpusest leida sõnade või muude seal märgendatud elementide (nt lemmad, sõnaliigid, grammatilised kategooriad) konkordantse, kollokatsioone, mitmikuid ning teha nende statistikat (Muischnek, Lindström 2020: 769).

• Metaandmed – andmed andmete kohta, tekstikorpuste puhul näiteks teksti allikas, pealkiri, autor, loomisaeg, teksti pikkus sõnades ja baitides, mis nähtused tekstis on märgendatud jpm (Muischnek, Lindström 2020: 313).

• Märgendamine – igasuguse lisainfo lisamine korpusesse (Muischnek, Lindström 2020: 313).

• Lemmatiseerimine – tekstide märgendamisel sõna viimine tagasi selle sõnaraamatuvormile (Muischnek, Lindström 2020: 326).

• (Sageduste) normaliseerimine (ka: standardiseerimine, võrreldavaks tegemine) – nähtuse absoluutsagedus korpuses arvutatakse ümber vastavalt korpuse mahule nii, et võrreldakse nähtuse absoluutsagedust baasi (nt 1000 või 10000 sõne) kohta. Kasutatakse võrdlemaks sama nähtuse esinemist erineva suurusega korpustes. (Muischnek, Lindström 2020: 332).

• Konkordants – päritud stringi ehk märgijärjendit (lihtsaimal juhul sõna) sisaldavate korpuseosade, tüüpiliselt lausete hulk (Muischnek, Lindström 2020: 323)

• Kollokatsioon – sõnade oluline koosesinemine tekstis (Muischnek, Lindström 2020: 329).

• Sõnamitmik ehk n-gramm (kaksik, kolmik jne) – järjestikuste sõnade või tähemärkide järjend (Muischnek, Lindström 2020: 328).

Kasutatud kirjandus

Ambridge, B., J. M. Pine, C. F. Rowland, F. Chang, A. Bidgood 2013. The retreat from overgeneralization in child language acquisition: Word learning, morphology, and verb argument structure. Wiley Interdisciplinary Reviews: Cognitive Science, 4(1), 47–62.

Argus, Reili, Tiina Rüütmaa, Anna Verschik 2021. Mitmekeelsus, esimese ja teise keele omandamine: peamistest teooriatest, uuringutulemustest ja õpetamismeetoditest: kirjandusülevaade. Tallinna Ülikool (raamatu käsikiri).

de Saussure, Ferdinand 2017. Üldkeeleteaduse kursus. Tallinn: Varrak.

Eberhard, David M., Gary F. Simons, and Charles D. Fennig (eds.). 2021. Ethnologue: Languages of the World. Twenty-fourth edition. Dallas, Texas: SIL International. Online version: http://www.ethnologue.com.

EKG 1993 = Eesti keele grammatika 1993. Peatoimetaja Mati Erelt. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

EKG 1995 = Eesti keele grammatika 1995. Peatoimetaja Mati Erelt. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

Halliday, M. A. K. 1985. An Introduction to Functional Grammar (1st ed.). London: Edward Arnold.

Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Kristeva, Julia 1969. Desire in Language: A Semiotic Approach to Literature and Art.

Kõrgesaar, Helen, Airi Kapanen 2015. Kui lapsega ei räägi üksnes ema: valik termineid eesti laste- ja hoidjakeele kohta. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, 11, 177–188.

Muischnek, Kadri, Liina Lindström 2020. Digitaalsed tekstiandmed ja korpuslingvistika. – Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht. Koost. ja toim. Anu Masso, Katrin Tiidenberg, Andra Siibak. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 306–339.

Pajusalu, Renate 2009. Sõna ja tähendus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Penjam, Pille 2009. Mis on konstruktsioonigrammatika. – Oma Keel 2, 5–12.

Päll, Peeter, Kairit Henno 2003. Onomastika termineid. Eesti Keele Instituudi Nimeselts. http://www.eki.ee/nimeselts/nimeterm.htm

SIL Glossary https://glossary.sil.org/term/grammatical-category

Tragel, Ilona 2002. Kognitiivsest lingvistikast. Mida kognitiivne tähendab ja mis tal keelega pistmist on? – Oma Keel, 1, 5–11.