Valik keeleteaduslikke mõisteid

Siit leiad teemade kaupa keeleteaduse põhimõisted.

Üldine

• Algkeel – on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) (Karlsson 2002: 58).

Sotsiolingvistika

• Adstraat – keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž).

• Allkeel – keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) (Karlsson 2002: 17).

Foneetika ja fonoloogia

• Akustiline foneetika – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.

• Allofoon – foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega (Karlsson 2002: 87).

Morfoloogia ja süntaks

• Absolutiiv-ergatiivsed keeled – keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A. (Karlsson 2002: 183)

• Aeg – deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lauses väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega (Karlsson 2002: 259).

• Afiks – seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks (Karlsson 2002: 127).

Semantika ja pragmaatika

• Abstraktne tähendus – ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis.

• Agent – (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult (Karlsson 2002: 181).