Valik keeleteaduslikke mõisteid

Siit leiad teemade kaupa keeleteaduse põhimõisted.

Üldine

• Algkeel – on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) (Karlsson 2002: 58).

• Areaalne liigitus – keelte jagamine piirkondade järgi, kus neid kõneldakse (Karlsson 2002: 52).

• Etümoloogia – teadus sõnade päritolust (Karlsson 2002: 287).

• Foneetiline kirjaviis – kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi).

• Funktsioonist lähtuv keeleuurimine – võtab keele uurimisel aluseks selle funktsioonid, mitte ühe konkreetse keele nähtused, sest eri keeltel on eri tasandi vahendid sama funktsiooni väljendamiseks (Karlsson 2002: 51).

• Genealoogiline liigitus – keelte jagamine sugulus- ja põlvnemissuhete alusel (Karlsson 2002: 294).

• Grammatika – selle all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi (Karlsson 2002: 37).

• Haru – osa keelepuust, mille moodustavad rühm omavahel lähedases suguluses keeli.

• Isolaatkeel – on keel, millele ei ole leitud ühtegi sugulaskeelt (või mille sugulaskeeled on välja surnud) (Karlsson 2002: 296).

• Kaksikliigendus – keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks (Saussure’i jaotus), teiselt poolt vormi jaotamine väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks.

• Keeleteadus (lingvistika) – loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus (Karlsson 2002: 48).

• Keeleuniversaalid – keelenähtused, mis on omased enamusele (või kõigile) loomulikele keeltele (Karslsson 2002: 42).

• Keelkond – kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm (Karlsson 2002: 296).

• Kiri – nähtavate (raiutud, vajutatud, kratsitud, joonistatud, kirjutatud, trükitud) või teisiti tajutavate (nt kombitavate) märkide süsteem keelelise väljenduse kinnitamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks.

• Korpus – lausungite ehk tekstilausete kogum. Tänapäeval on korpusena hakatud mõistma peamiselt polüfunktsionaalseid elektroonilisel kujul olevaid tekstikogusid, millesse kuuluvad tekstid on valitud eesmärgipäraselt, nii et nendest koosnev tervik annaks tõepärase pildi kogu keelest. (Karlsson 2002: 322)

• Lause – kirjakeeles üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga, suulises kõnes eristatav süntaktilise ja tähendusliku terviklikkuse ning intonatsiooni põhjal (lause lõpus tavaliselt intonatsioon, st põhitoon langeb ning tekivad pikemad pausid) (Karlsson 2002: 148–149).

• Lingua franca – abikeel, mida erinevate keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad ning mis ei ole ühegi kõneleja emakeel. Tihti on tegu seguga mitmest keelest.

• Logograafiline kirjaviis – kirjaviis, milles üks märk vastab ühele sõnale.

• Markeerimatus – mingi keelevormi tavalisus, loomulikkus, lihtsus (Karlsson 2002: 68).

• Markeeritus – mingi keelevormi erilisus, ebatavalisus, keerukus (Karlsson 2002: 68).

• Metakeel – keel, mida kasutatakse loomulike keelte kirjeldamiseks. Metakeeleks võivad olla grammatilised formalismid või ka mingi loomulik keel, mida täpsustatakse teoreetiliste mõistetega. (Karlsson 2002: 19)

• Moodustaja – (ingl k constituent) ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on.

Psühholingvistika

• Kujundskeem – (ingl k image schema) tähenduse tekkimise aluseks olev skemaatiline mõiste või mõistete kogum (kognitiivses lingvistikas).

Sotsiolingvistika

• Adstraat – keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž).

• Allkeel – keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) (Karlsson 2002: 17).

• Dialekt – murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant (Karlsson 2002: 284).

• Diglossia – on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad (Karlsson 2002: 309).

• Idiolekt – konkreetsele indiviidile omane keele variant (Karlsson 2002: 284).

• Kvantitatiivne sotsiolingvistika – tegeleb keeleüksuste varieerumise täppisanalüüsiga.

Foneetika ja fonoloogia

• Akustiline foneetika – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.

• Allofoon – foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega (Karlsson 2002: 87).

• Artikulatoorne foneetika – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.

• Foneem – fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon (Karlsson 2002: 86).

• Foneetika – keele allsüsteem; tegeleb häälikutega ning nende tootmise ja tajumisega (Karlsson 2002: 65).

• Fonoloogia – keele allsüsteem, milles uuritakse keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. (Karlsson 2002: 86)

• Häälik – väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus (Karlsson 2002: 86).

• Häälikuseadused – kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes (Karlsson 2002: 286).

• Häälikute kvaliteet – häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest.

• Häälikute kvantiteet – häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus.

• IPA – International Phonetic Alphabet – kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud) (Karlsson 2002: 66).

Morfoloogia ja süntaks

• Absolutiiv-ergatiivsed keeled – keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A. (Karlsson 2002: 183)

• Aeg – deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lauses väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega (Karlsson 2002: 259).

• Afiks – seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks (Karlsson 2002: 127).

• Allomorf – morfeemi variant (Karlsson 2002: 120).

• Analüütiline keel – keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente (Karlsson 2002: 219).

• Arv – grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu (Karlsson 2002: 257).

• Aspekt – grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi (Karlsson 2002: 258).

• Binaarne opositsioon – vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud.

• Fusioon – tähendusüksuste esinemine üksteisesse sulandunult (morfeemide piirid on hajusad, vahel morfeeme raske eristada) (Karlsson 2002: 130).

• Glossimine – morfoloogilise info lisamine igale morfeemile.

• Grammatiline kategooria – koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik).

• Grammatiseerumine – keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks (Karlsson 2002: 182).

• Infiks – tüve sisse lisanduv morfeem (nt tagalogi k – hiraman ‘laenama’; h-in-iraman ‘ laenas’) (Karlsson 2002: 129).

• Kliitik – teiste morfeemide või sõnadega nõrgalt seotud morfeem (Karlsson 2002: 132).

• Kumulatsioon – ühes morfeemis on mitu tähendust.

• Kääne – grammatiline kategooria, mis väljendab sõna semantilis-süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega (Karlsson 2002: 257).

• Mitmeliikmeline opositsioon – vastandus grammatilise kategooria liikmete vahel, millest mõned on markeerimata ja teised markeeritud.

• Morf – morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles (Karlsson 2002: 114).

• Morfeem – väikseim tähendusega keeleüksus (Karlsson 2002: 120).

• Morfeemianalüüs – sõna jagamine morfeemideks (segmentimine) ning morfoloogilise info lisamine igale morfeemile (glossimine) (Karlsson 2002: 121).

• Morfoloogia – uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks (Karlsson 2002: 107).

Semantika ja pragmaatika

• Abstraktne tähendus – ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis.

• Agent – (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult (Karlsson 2002: 181).

• Anafoor – keeleelementi kasutamine tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana (Karlsson 2002: 276).

• Definiitsus – tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses (Karlsson 2002: 256).

• Deiktiline element – kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, millest tavaliselt ei saa aru, kui tausta ei tea (Karlsson 2002: 272).

• Denotatsioon – (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele (Karlsson 2002: 237)

• Diskursus – tekst koos kontekstiga (Karlsson 2002: 272).

• Diskursuseanalüüs – suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine (Karlsson 2002: 272).

• Ekstensioon – sõna kõik võimalikud referendid (Karlsson 2002: 237).

• Fraas – koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu (Karlsson 2002: 159).

• Grammatiline isik – deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele.

• Konkreetne tähendus – kõneleja või kuulaja tähendus. Täpsemas semantilises analüüsis konkreetseid suhteid (näiteks ruumisuhteid) väljendav tähendus.

• Konversatsioonianalüüs – (ehk vestlusanalüüs) keeleteaduse suund, mis uurib reaalseid vestlusi ja püüab välja selgitada vestluse seaduspärasused (Karlsson 2002: 280).

• Kõneakt e. kõnetegu – suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud) (Karlsson 2002: 67).

• Metafoor – mõtlemise mehhanism, ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas (Karlsson 2002: 244).

• Modaalsus – kõneleja seisukoha/arvamuse grammatiseerunud väljendusvahend. Kõneleja ei iseloomusta sündmust otse, vaid oma suhtumise kaudu. (Karlsson 2002: 260)