Valik keeleteaduslikke mõisteid

Siit leiad teemade kaupa keeleteaduse põhimõisted.

Üldine

• Keeleteadus (lingvistika) – loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus (Karlsson 2002: 48).

• Üldkeeleteadus – käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid (48–49).

• Teoreetiline keeleteadus – tegeleb keelesüsteemi või selle kasutamise teooria ja kirjelduse loomisega kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast (Karlsson 2002: 54).

• Võrdlev-ajalooline keeleteadus – püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust (Karlsson 2002: 295).

• Tekstilingvistika – keeleteaduse suund, mille uurimisobjektiks on terviktekstid.

• Funktsioonist lähtuv keeleuurimine – võtab keele uurimisel aluseks selle funktsioonid, mitte ühe konkreetse keele nähtused, sest eri keeltel on eri tasandi vahendid sama funktsiooni väljendamiseks (Karlsson 2002: 51).

• Etümoloogia – teadus sõnade päritolust (Karlsson 2002: 287).

• Areaalne liigitus – keelte jagamine piirkondade järgi, kus neid kõneldakse (Karlsson 2002: 52).

• Genealoogiline liigitus – keelte jagamine sugulus- ja põlvnemissuhete alusel (Karlsson 2002: 294).

• Sotsiolingvistiline liigitus – keelte liigitus kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas.

• Tüpoloogiline liigitus – keelte jagamine nende struktuuri ja sõnavara omaduste järgi.

• Keelkond – kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm (Karlsson 2002: 296).

• Haru – osa keelepuust, mille moodustavad rühm omavahel lähedases suguluses keeli.

• Algkeel – keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) (Karlsson 2002: 58).

• Isolaatkeel – keel, millele ei ole leitud ühtegi sugulaskeelt (või mille sugulaskeeled on välja surnud) (Karlsson 2002: 296).

• Rekonstruktsioon – algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel (Karlsson 2002: 295).

• Lause – kirjakeeles üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga, suulises kõnes eristatav süntaktilise ja tähendusliku terviklikkuse ning intonatsiooni põhjal (lause lõpus tavaliselt intonatsioon, st põhitoon langeb ning tekivad pikemad pausid) (Karlsson 2002: 148–149).

• Grammatika – selle all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi (Karlsson 2002: 37).

• Kiri – nähtavate (raiutud, vajutatud, kratsitud, joonistatud, kirjutatud, trükitud) või teisiti tajutavate (nt kombitavate) märkide süsteem keelelise väljenduse kinnitamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks.

• Foneetiline kirjaviis – kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi).

• Logograafiline kirjaviis – kirjaviis, milles üks märk vastab ühele sõnale.

• Silpkiri – kiri, milles üks märk vastab ühele silbile.

• Keeleuniversaalid – keelenähtused, mis on omased enamusele (või kõigile) loomulikele keeltele (Karslsson 2002: 42).

• Korpus – lausungite ehk tekstilausete kogum. Tänapäeval on korpusena hakatud mõistma peamiselt polüfunktsionaalseid elektroonilisel kujul olevaid tekstikogusid, millesse kuuluvad tekstid on valitud eesmärgipäraselt, nii et nendest koosnev tervik annaks tõepärase pildi kogu keelest. (Karlsson 2002: 322)

• Lingua franca – abikeel, mida erinevate keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad ning mis ei ole ühegi kõneleja emakeel. Tihti on tegu seguga mitmest keelest.

• Markeerimatus – mingi keelevormi tavalisus, loomulikkus, lihtsus (Karlsson 2002: 68).

• Markeeritus – mingi keelevormi erilisus, ebatavalisus, keerukus (Karlsson 2002: 68).

• Metakeel – keel, mida kasutatakse loomulike keelte kirjeldamiseks. Metakeeleks võivad olla grammatilised formalismid või ka mingi loomulik keel, mida täpsustatakse teoreetiliste mõistetega. (Karlsson 2002: 19)

• Moodustaja – (ingl k constituent) ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on.

• Pro-sõnad – sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel (pronoomen käändsõna e noomeni asemel, proadjektiiv adjektiivi e omadussõna asemel jne).

• Adstraat – keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž).

• Substraat – on keel, mida mõjutab mingi teine, temaga kontaktis olev keel.

• Superstraat – on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt.

• Tähistaja – Saussure’i termin keelelise vormi jaoks (de Saussure 2017: 121).

• Tähistatav – Saussure’i termin keeles väljendatud tähenduse jaoks (de Saussure 2017: 121).

• Kaksikliigendus – keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks (Saussure’i jaotus, de Saussure 2017: 120), teiselt poolt vormi jaotamine väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks.

• SUT – soome-ugri transkriptsioon – uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem.

Psühholingvistika

• Psühholingvistika – keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt. (Karlsson 2002: 52)

• Kujundskeem – (ingl k image schema) tähenduse tekkimise aluseks olev skemaatiline mõiste või mõistete kogum (kognitiivses lingvistikas).

Sotsiolingvistika

• Sotsiolingvistika – keeleteaduse haru, mis uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas (Karlsson 2002: 51).

• Kvantitatiivne sotsiolingvistika – tegeleb keeleüksuste varieerumise täppisanalüüsiga.

• Praktiline sotsiolingvistika – tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega. Meetod on enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel.

• Allkeel – keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) (Karlsson 2002: 17).

• Dialekt – murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant (Karlsson 2002: 284).

• Idiolekt – konkreetsele indiviidile omane keele variant (Karlsson 2002: 284).

• Sotsiolekt – keele variant, mille kasutamine sõltub kõneleja sotsiaalsest taustast ja suhtlussituatsiooni formaalsusastmest (Karlsson 2002: 285).

• Variatiivsus – tähendab, et erinevad inimesed, sotsiaalsed grupid ja eri piirkondade elanikud kasutavad keelt erinevalt. Samuti muutub keele kasutamine aja jooksul. (Karlsson 2002: 51)

• Vähemuskeel – keel, mille kõnelejaid on mingis riigis vähem kui teis(t)e keel(t)e kõnelejaid.

• Diglossia – on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad (Karlsson 2002: 309).

Foneetika ja fonoloogia

• Foneetika – keele allsüsteem; tegeleb häälikutega ning nende tootmise ja tajumisega (Karlsson 2002: 65).

• Akustiline foneetika – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.

• Pertseptiivne foneetika – (nimetatakse ka tajufoneetikaks) uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamist ja tajumist (äratundmist).

• Tajufoneetika – (nimetatakse ka pertseptiivseks foneetikaks) uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist (äratundmist).

• Artikulatoorne foneetika – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.

• Fonoloogia – keele allsüsteem, milles uuritakse keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. (Karlsson 2002: 86)

• Häälik – väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus (Karlsson 2002: 86).

• Foneem – fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon (Karlsson 2002: 86).

• Allofoon – foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega (Karlsson 2002: 87).

• Häälikute kvaliteet – häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest.

• Häälikute kvantiteet – häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus.

• Häälikuseadused – kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes (Karlsson 2002: 286).

• IPA – International Phonetic Alphabet – kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud) (Karlsson 2002: 66).

Morfoloogia ja süntaks

• Morfoloogia – uurib keele sõnade sisestruktuuri – morfeeme, nende moodustamist ja liitmist sõnadeks (Karlsson 2002: 107).

• Süntaks – keele allsüsteem, milles uuritakse sõnade liitmist suuremateks üksusteks – osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks (Karlsson 2002: 148).

• Morfeem – väikseim tähendusega keeleüksus (Karlsson 2002: 120).

• Vaba morfeem – morfeem, mis võib esineda iseseisva sõnavormina (Karlsson 2002: 127).

• Seotud morfeem – morfeem, mis saab esineda ainult koos teiste morfeemide või sõnadega (Karlsson 2002: 127).

• Afiks – seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks (Karlsson 2002: 127).

• Infiks – tüve sisse lisanduv morfeem (nt tagalogi k – hiraman ‘laenama’; h-in-iraman ‘ laenas’) (Karlsson 2002: 129).

• Prefiks – tüve ette liituv morfeem (Karlsson 2002: 128).

• Sufiks – tüve lõppu liituv morfeem (Karlsson 2002: 129).

• Tsirkumfiks – tüve ümber (nii ette kui lõppu) liituv morfeem, mille mõlemad osad on vajalikud ühe tähenduse edasi andmiseks (nt sks k ge+mach+t) (Karlsson 2002: 128).

• Reduplikatsioon – liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täielik või osaline kordamine (Karlsson 2002: 130).

• Morf – morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles (Karlsson 2002: 114).

• Allomorf – morfeemi variant (Karlsson 2002: 120).

• Kliitik – teiste morfeemide või sõnadega nõrgalt seotud morfeem (Karlsson 2002: 132).

• Muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju muutumine erinevates ümbrustes.

• Kumulatsioon – ühes morfeemis on mitu tähendust.

• Morfeemianalüüs – sõna jagamine morfeemideks (segmentimine) ning morfoloogilise info lisamine igale morfeemile (glossimine) (Karlsson 2002: 121).

• Segmentimine – sõna jagamine morfeemideks (Karlsson 2002: 114).

• Glossimine – morfoloogilise info lisamine igale morfeemile.

• Fusioon – tähendusüksuste esinemine üksteisesse sulandunult (morfeemide piirid on hajusad, vahel morfeeme raske eristada) (Karlsson 2002: 130).

• Ühildumine – nähtus, mille puhul verbile lisandub marker, mis märgib, kumb osaline sihitislikus lauses on alus, kumb sihitis.

• Grammatiseerumine – keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks (Karlsson 2002: 182).

• Grammatiline kategooria – koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik).

• Arv – grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu (Karlsson 2002: 257).

• Aeg – deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lauses väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega (Karlsson 2002: 259).

• Aspekt – grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi (Karlsson 2002: 258).

• Kääne – grammatiline kategooria, mis väljendab sõna semantilis-süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega (Karlsson 2002: 257).

• Polaarsus – grammatiline kategooria, mis eristab jaatust ja eitust.

• Binaarne opositsioon – vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud.

• Mitmeliikmeline opositsioon – vastandus grammatilise kategooria liikmete vahel, millest mõned on markeerimata ja teised markeeritud.

• Absolutiiv-ergatiivsed keeled – keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A. (Karlsson 2002: 183)

• Analüütilised keeled – keeled, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente (Karlsson 2002: 219).

• Nominatiiv-akusatiivsed keeled – keeled, milles markeeritakse sihitisliku lause agenti (A) ja mittesihitisliku lause ainsat osalejat (S) ühtmoodi; sihitisliku lause patsienti (P) aga teisiti (markeeritud käändega); skemaatiliselt: A = S; P

• Polüsünteetilised keeled – keeled, milles sõnadele liitub väga palju morfoloogilisi elemente (üks lause võib koosneda ainult ühest sõnast, mis on tavaliselt väga pikk) (Karlsson 2002: 145).

• Sünteetiline keel – keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente (Karlsson 2002: 146).

Semantika ja pragmaatika

• Semantika – keele allsüsteem, milles uuritakse keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi (Karlsson 2002: 30).

• Pragmaatika – keeleteaduse uurimissuund, milles võetakse keelelise käitumise ja tähenduse uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti (Karlsson 2002: 51).

• Tähendus – see, mille abil ühendatakse keeleline vorm reaalse maailma nähtustega (Karlsson 2002: 31).

• Tähendusväli – tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad (Karlsson 2002: 249).

• Abstraktne tähendus – ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis.

• Konkreetne tähendus – kõneleja või kuulaja tähendus. Täpsemas semantilises analüüsis konkreetseid suhteid (näiteks ruumisuhteid) väljendav tähendus.

• Polüseemia – mitmetähenduslikkus; mitmetähendusliku üksuse ehk polüseemi tähendused on omavahel süstemaatiliselt seotud (nt inimene seisab ja kell seisab) (Karlsson 2002: 243).

• Sünonüümia – samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel (Karlsson 2002: 250).

• Sünonüüm – teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane või lähedane samast sõnaliigist sõna (nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne) (Karlsson 2002: 250).

• Metafoor – mõtlemise mehhanism, ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas (Karlsson 2002: 244).

• Tekst – keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess (Karlsson 2002: 271).

• Diskursus – tekst koos kontekstiga (Karlsson 2002: 272).

• Diskursuseanalüüs – suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine (Karlsson 2002: 272).

• Semantiline roll – tähendus, mille lausemoodustaja konkreetses lauses saab, roll, mida ta konkreetses lauses täidab.

• Agent – (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult (Karlsson 2002: 181).

• Patsient – (semantiline roll) lause osaline, kes või mis on kas mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundi või tingimuste muutustele.

• Saaja – (semantiline roll) lause osaline, mis või kes väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti.

• Siht – semantiline roll, mis väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti.

• Teema – semantiline roll, millega viidatakse esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutusele; samuti esemetele või olenditele, mis on kellegi omanduses või mille omanik muutub (Karlsson 2002: 238).

• Fraas – koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu (Karlsson 2002: 159).

• Presupositsioon – eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte (Karlsson 2002: 274).

• Propositsioon – lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab.

• Anafoor – keeleelemendi kasutamine tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks, tihti viiteahelana (Karlsson 2002: 276).

• Definiitsus – vastava nimisõnafraasi referendi tuntus või tundmatus parajasti käimasolevas diskursuses (Karlsson 2002: 256).

• Deiktiline element – kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, millest tavaliselt ei saa aru, kui tausta ei tea (Karlsson 2002: 272).

• Grammatiline isik – deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele.

• Modaalsus – kõneleja seisukoha/arvamuse grammatiseerunud väljendusvahend. Kõneleja ei iseloomusta sündmust otse, vaid oma suhtumise kaudu. (Karlsson 2002: 260)

• Denotatsioon ehk intensioon – keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele (Karlsson 2002: 237)

• Ekstensioon – sõna kõik võimalikud referendid (Karlsson 2002: 237).

• Kõneakt e. kõnetegu – suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud) (Karlsson 2002: 67).

• Voor – vestluse üksus – see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima (Karlsson 2002: 152).

• Vooruvahetus – kõnevoorude vahetamine vestluses (Karlsson 2002: 280).

• Naaberpaar – mitmest voorust koosnev dialoogi osa, mis tavaliselt järgib kindlaid reegleid (nt tervitus - vastutervitus, küsimus - vastus) (Karlsson 2002: 280-281).

• Konversatsioonianalüüs ehk vestlusanalüüs – keeleteaduse suund, mis uurib reaalseid vestlusi ja püüab välja selgitada vestluse seaduspärasused (Karlsson 2002: 280).

Kasutatud Kirjandus

de Saussure, Ferdinand 2017. Üldkeeleteaduse kursus. Tallinn: Varrak. Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.