Benjamin Lee Whorf
Benjamin Lee Whorf (1897–1941) oli ameerika keeleteadlane, keda peetakse lingvistilise relativismi (ehk determinismi) loojaks.
Whorfi õpetaja oli Edward Sapir, kes ühendas esimesena keeleteaduse, antropoloogia ja psühholoogia. Whorf läks oma õpetajast veelgi kaugemale ning arendas välja kaasaegse lingvistilise relativismi teooria, mida tänapäeval tuntakse ennekõike Sapir-Whorfi hüpoteesina.
Eesti keeles ilmus 2010. aastal Mihkel Niglase tõlkes Whorfi postuumselt ilmunud teos "Keel, mõtlemine ja tegelikkus", mis on kõige ülevaatlikum kogumik tema keele-alastest ideedest.
Sapir-Whorfi hüpotees
Sapir-Whorfi hüpotees näeb ette, et esimesena omandatud keele struktuur ja tähendussüsteem mõjutab kogu kõneleja mõtlemist ja maailmataju. Sellist sõnastust nimetatakse hüpoteesi tugevaks variandiks, mida tänapäeva keeleteadus enam eriti tõsiselt ei võta. Nn nõrga variandi järgi on esimesel keelel reaalsuse mõistmise väljakujunemisel suunav, kuid mitte piirav roll. (Karlsson 2002: 44)
Nimetus Sapir-Whorfi hüpotees on tegelikult natuke ekslik, kuna esiteks ei ole Sapir selle sõnastamisel otseselt osalenud (Sutrop 2009: 11) ning teiseks ei formuleerinud Whorf seda hüpoteesi, vaid lihtsalt mõttearendusena. Whorfi täpne tsitaat, mida selle hüpoteesi aluseks peetakse, on järgnev:
Me tükeldame loodust mööda neid jooni, mille on ette andnud meie emakeel. Kategooriaid ja tüüpe, mida me eraldame nähtuste maailmast, ei leia me mitte sel põhjusel, et nad jõllitavad igale vaatlejale otsa. Vastupidi, maailm on antud muljete kaleidoskoopilise vooluna, mida peab korrastama meie meel – see tähendab suures osas keelesüsteemid meie meeles. Me lõigume looduse tükkideks, korrastame selle mõisteteks ning omistame tähendusi nii, nagu me seda teeme, suuresti sellepärast, et me oleme osalised kokkuleppes seda sel viisil korrastada – kokkuleppes, mis kehtib kõikjal meie keelekogukonnas ja mis on kodifitseeritud meie keele mallidesse. Kokkulepe on muidugi implitsiitne ja sõnastamata, AGA SELLE TINGIMUSED ON TÄIESTI KOHUSTUSLIKUD. Me ei saa üldse rääkida, kui me ei nõustu andmete korrastuse ja liigitusega, mille määrab see kokkulepe.
See tõsiasi on väga tähtis moodsa teaduse seisukohast, sest see tähendab, et ükski inimene pole vaba kirjeldama loodust täiesti erapooletult, vaid on sunnitud kasutama teatavaid tõlgendusviise, isegi kui ta arvab, et on täiesti vaba. Kõige vabam isik selles mõttes oleks keeleteadlane, kes on tuttav väga paljude äärmiselt erinevate keelesüsteemidega. Seni pole ükski keeleteadlane sellises olukorras. Meile tutvustatakse niisiis uut relatiivsusprintsiipi, mis väidab, et ühed ja needsamad füüsilised tõendid ei tekita kõikides vaatlejates sama pilti universumist, kui nende keeleline taust ei ole sarnane või kui seda ei saa kuidagi kalibreerida. (Whorf 2010: 375–376)
Kasutatud kirjandus
Karlsson, Fred 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 44
Sutrop, Urmas 2009. Saateks. – Keel. Edward Sapir. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 11.
Whorf, Benjamin Lee 2010. Keel, mõtlemine ning tegelikkus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 375–376.